Ära pane silmi kinni...
... sest et siis saad alles aru kui valus tegelikult on. Seiklus lõputus küsimusteahelikus, laveerid nagu hunnikusse visatud ketiahlea vahel ja soov proovida arusaama, mis toimub? Edasi või tagasi on raske liikuda kuna kõiksugused eelarvamused, niisama arvamus, ootused, lootused, tunded, minevik, tulevik on nagu üks ketilüli pikas ahelas mis on enda külge vabatahtlikult kinnituatud. Kui proovida nüüd sealt väljapääsu leida läheb kogu asi aina rohkem ja rohkem puntrasse. Selleasemel et lasta lihtsalt lahti ja sealt väljuda on kohe inimesel eriline vajadus aina rohkem ja rohkem rahmeldada ja sinna sisse tugevamini kinni mätsida ennast.

Eripärad

Ajast:
Üks mis on kindel, alati kui sa plaanid midagi teha tuleb midagi vahele. Nii see on ja punkt!
Alusta millegi tegemisega ja piisab juba mõttest ja kohe heliseb telefon, või on keegi uksetaha saabunud või siis saabub kõrval toast ülesanne.

Aja planeerimisest:
Vahest tekkib selline tore idee, et planeeriks aja ära. See on ideetasandil ju päris tore ja mäletan kuidas meil olid koolis suisa eraldi loengud selle kohta. Jah see on võimalik ilmsetlgelt näiteks kusagil igavas osakonnas haiglas, ei ole võimalik erakorralises, kiirabis ega peremeditsiinis.
Nii palju võiks muidugi suuta, et ei hilineks tööle, vahest see isegi õnnestub.



Kadalipp sööklani ja söögist:
Jooksed läbi rahvast täis koridori kus kindlasti vähemalt 10 inimest kohe peale lendavad küsimustega, kui sealt ennast läbi murda on kindel et trepipeal tuleb veel teist samaplju vastu. Kui ka need on lahendatud siis sööklas kas pole veel söök valmis või on otsas juba. Haarad siis paar saiakest ja coca cola (jube tervslik ikka) ja alustad tagasiteed, vahepeal on rahvast veel juurde kogunenud. Kui lõpuks jõuad tagasi kabinenti siis võib kaasa haaratud söök jäädagi mitmeks tunniks seisma, lihtsalt, piisab ainult tekkivast mõttest ampsu võtta ja juba tuleb kõne vahele.




Kui väljas läheb roheliseks, loodus ärkab:
Läheb ja läheb ja läheb, kui hakkas juba minema siis tagasiteed ei ole looduses. Igal hommikul on aina ilusam ja oh seda õnne kui veel vihma sajatab. Ootan värinaid taevast, et saaks istuda murule, vaadata kuidas puugid tulevad robinal ligi aga paraku viimane puuk oli lapsepõlves mu verd imemas. Nüüd nad jalutavad mööda mind ja ma ei sobi neile, lihtsalt ei sobi. Õnn või õnnetus?
Kindlasti aga ma sobin sääskedele, superhästi. Kui neil on looduslik valik, ehk siis 2-10 inimest ões siis ohvriks langen alati mina. Ja see tähendab pärast antihistamiinikumide krõbistamist.
Lisaks on alati rõõm rongiaknast vahtida mööduvat loodust mis iga päev muudab oma nägu.

Kas saab mõni päev ka olla unisem ja loium kui tänane? Tõenäoliselt saab ja on ka minevikus olnudki. Need päevad kus ärkad tööinimese intertsist mõnusalt kella kuuest hommikul ülesse laupäeva hommikul aga linn veel kõik magab, magab ka kass ja magavad naabrid. Ka internett magab, kõik seisab, msnis kedagi ei liigu. Siis polegi muud teha kui vaikselt alustada oma toiminguid. Aga üks paari tunnipärast saabub uus unelaine, sest et elu ümber ei käi ju. Siis pole ka muud teha kui võtta raamat ja hakata lugema ning oodata millal uus unelaine saabu. Ja hakkab sama ring uuesti otsast peale.

Hetkel istun oma uues favoriit kohas nimega Texsas. Oh neid teenindajate segaseid nägusid kui palusin süüa, juua ja elektrit. Ootan praegu oma sööki, siider juba toodi lauda ja... vaadates oma blogi koosnebki elu peamiselt söömisest ja joomisest :D Aga on ka muud huvitavat.

Siia tulek oli näiteks üks nendest. Kuna täna õhtuks kindlaid plaane ei olnud, siis kõik mida mõtlesin oma peas lagunes tasapisi koost. Ja tulid ka uued asemel, as usualy. Igastahes on väljas pluss 2,5 kraadi ja kõik sulab. Sulab lumi rästatest ja teede äärtest moodustades voolavaid miniatuurseid jõgesid. Ja ka selle aastane esimene vihm on tulnud. Öösel ärkasingi selle unustatud heli peale.
Seisin trammipeatuses, soe tuuleke puhus, tee oli märg, lumi õhkas külma. Selga otsustasin kraadidest hoolimata panna nö. suusajope, et mitte pärast liikuda rõske mantliga.
Tramm seest oli üks suur udukogu ja oma kolina ja mürinaga, läbi uduste akendega piisavalt hirmuäratav miskipärast.

Söök, mmm... hea

See koht hakkab vaikselt elanema. Saabuvad lärmavad seltsokonnad, kõrval laual serveeritakse sööki nii, et leek käib üle laua. Elamus mis sugune, tequilad ringid, blues, elu käib. Tahaks teha suitsu aga ei julge asju siia jätta.

Vaatab mis õhtu edasi toob.

Libisedes mööda jääd
Talv jätab endast viimaseid jälgi meeleheitlikult kevade hirmus ja muudab tänavad liuväljadeks! Mida vanemaks saab inimene seda ebakindlamalt ta jääl liigub. Kui 5 aastane võib uljalt joosta mööda jääd siis 95 aastane ei tule ukesest väljagi! Hirmu ja alalhoiuinstinkt kasvab sama kiiresti kui puu ajab laiali oma juured ja lehed külge kasvatab. Elu ring selline siis.
Mäletan kui kord liikusin kesest suurt jäävälja, kevadine päike paistis mändide vahelt läbi, sillerdades vastu peegelsiledalt külmunud vett, silmadel oli valus ja püsti jäämine raskendatud oluliselt. Samal ajal mängis lugu mille sõnad olid u. midagi sellist -libised lakkamata, libised eemale ära. Endamisi mõtlesin, et jah kui nüüd kukkuks...

Habrasus
Sama habras kui on sulav jää on ka tehnikasajandi rõõmud. Nimelt täna tööl läks lillevaas ümber, jooksis tohutu tempoga õietolmu saatel kahe laua vahele, valides just kõige õigema tee otse peaarvuti sisse. Arvuti tegi koledaid hääli ja oligi tema laul lauldud, meie laulud alles algasid. Kõik läks edasi käsitsi, nii nagu vanasti, paberi ja pliiatsiga. Inimesed helistavad, soovivad rohtu, tahavad aegasid muuta või tulla vastuvõtule, saatekirjad, analüüside vastused, ühesõnaga, ei isegi kahega - EI SAA!
Nii nõrk ongi see meie palju kiidetud digisüsteem. Homme on käed, jalad tööd täis, et kanda sisse kõik tänased mured.

Nii palju kui annad, nii palju ka saad vastu... kui saad midagi ülemäära oled kas andnud juba ära varem või hakkad andma mõnuga veel tulevikus.
Nii on näiteks väsimusega. Tänase tööpäeva saatjaks ja päästjaks oli purgike RedBulli töölaual. Kui ma selle hommikul ostsin ja hiljem töölauale asetasin ei olnud üldse kindel, kas ma tahan seda hinda maksta. Mida aeg edasi liikus seda suuremaks läksid neelud ja ma jõin selle ära. Umbes 10 min. pärast saabus eeldatav toime, uni kaob, mõte hakkab tööle kuidagi vahest isegi häirivalt kiirest ja jookseb eest ära ennem kui sõnad jõuavad järgi. Aga sellel kõigel on ka oma hind, mida tuleb maksta pärast armsa aja arvelt.

Reedel peale üliägedat Thule kontserdit liikusin linna... käisin läbi traditsioonilise trajektoori mööda läbi erinevad kõrtsud, maandudes lõpuks levikasse, kus ma pole nii vähe rahvast küll tükkaega näinud. Sealne olek jäi igavuse tõttu lühikeseks. Lisaks oli mul seal üks patseint ja ma olin tõeliselt segaduses kas peaks käituma profesionaalselt või humaanselt? Esimene tundus levika keskonnas kuidagi imelik. Hakata rääkima raviminimetustest mis inimesele suurt midagi ei ütle, või siis jagada soovitusi mis nii kui nii hommikuks on meeltest nagu peoga pühitud. Humaanselt jällegi suhtuda ei saa, no mis moodi ma siis järgmine kord olen profesionaalne? Proovisin siis leida mingisuguse kuldse kesktee, proovides hääldada sõnu võimalikult hästi välja kuna alkoholist läheb ju keel pehmeks. Ma loodan, et inimene sai abi!
Aga see sama õhtu lõppes veel jõmmide tänaval endises nimega? või nimeta? baaris, ei mäletagi kumb nüüd oli. Vot see oli "korralik" koht, ma olin täielikus hämmingus. Need inimesed, need helid, need tibid ja jõmmid. Mul tekkis korduvalt tunne, et nagu WTF kuhu ma sattunud küll olen? Tulin sealt tulema endal meeles kõlkumas vaid üks mõte... tahan süüa ja ruttu! Taaskord taco express ja kojusõit. Taksojuhiks oli seekord noor mees kes tegi e-sigaretti. Tasakeski pahvis vahetpidamata nagu piipu. Kui ta rääkima hakkas kõlas tema hääl väga värske larüngiidi moodi. Kahju hakkas temast küll...

Jõudes siis koju ja magades 2h otsustasin kõhu meelehaks pöörduda NOP-i ja süüa pošeeritud muna koos lõhe ja muu nänniga. See oli hea. Kuna ühtlasi oli ka viimane päeva Bosch & Brueghel kolme maali lugu näitus, siis otsustasin selle üle vaadata. Tänapäeval on siis kunstinäitus interaktiivne! Paar pilti ja loendamatu arv touch screen ekraane kus võid siis ülejäänud pilte vaadata. Mage!
Piletieest taheti saada 4,50€, hea et mul vana üliõpilaskaart kaasas oli, sellega hoidsin kohe 2€ kokku. Õnneks oli kogu loss avatud, hõljusin seal unesegaselt ringi ja mõtlesin, et tahan ka endale sellist kodu! Jah, elada lossis :D Liikuda avarates ruumides ja kui tekkib soov siis kiirel sammul jõuaks ehk 5 minutiga kööki. Aga see avarus ja valgus oli suurepärane. Lisaks rääkisin tükkaega sealse töötajaga juttu parkettpõranda hooldamisest.

Lootuses peale seda siis koju magama minna läksin hoopis med. kooli võtetele, proovides olla seal abiks. See oli nii armas tunne!

Nüüd aga hakkan maksma hinda redbulli eest, ei ole und aga väsimus on selline, et... ah las olla, ka see läheb mööda :)

Meditsiini süsteemist
See sama asi mida rääkisin kiirabist mõned postitused tagasi... vahest jääb minule küll arusaamatuks meie meditsiini süsteem, mis inimesed seal töötavad? Eakas iniemne kopsupõletiku diagnoosiga saadetakse veel samal õhtul koju? Et siis järgmine päev uuesti veel hullemas seisus haiglasse sattuda? Et köhida rütmist välja süda? Et siis paar päeva jälle haiglas olla ja uuesti koju saata? Mulle ei ole kunagi PERH meeldinud oma külmuse ja kõleduse poolest ning ITK meeldinud just inimliku hoolivuse pärast, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkab tunduba, et PERHis tehakse tööd rohkem ja hoolega. Alati olen esmavalikus soovitanud oma patsientidele ITK'd aga tuleb vist äkki hakata vastupidiseid soovitusi jagama? Kahju muidugi...

Ja kus olen mina?
Aga mis inimesed? Armastusest oma patsientide vastu käisin ka kõnealust inimest vaatamas 2x. Haigla lõhnab alati nii hästi, ei tea mis see on, või isegi vist tean, see on nostalgia kui ma veel noor olin ja medkoolis õppisin.
Samas hoogsalt ja valusalt meenus miks ma ikkagi otsustasin peremeditsiini kasuks.
Nähes õdede posti ja sealseid mimme, nende kunstküüniseid, pärlitega kaetud hambaid, roosasid fliise, külmasid nägusid kuigi samas endast kiirgumas heasüdamlikust, igavaid protseduure, kellast kellani kindlaid toimetusi...
Kondiseid arste voolamas mööda kajavaid koridore edasi tagasi, tundes endeid nii jumalikult samas nii kahtlevalt.
Korisevaid vanakesi voodites mida lükkavad elu näinud hooldajad.
Lootusetus, lootusetus, lootusetus ja tüüne rahu mida on tunda igas haiglas veedetud minutis, igatsus, igatsus saada välja kus elu käib, kus on muud kui cemisepti lõhn ja kus on värvide ning helide võnked.
See on üks peamise põhjuseid miks ei taha haiglas tööd teha, seal on igatsus, külmus ja kurbus.
Vastupidiselt kõigele väikeses kabinetis tööd tehes, kus sisse astuvad inimesed omal jalal, lahkuvad sealt ka omal jalal (noh vahest harva ka kiirabiga) kus tuuakse kommi nii, et lisakilod tulevad kindlasti ja kiiresti ja kus sa kuuled, et su inimene on terveks saanud :) Ahjeee!

Rännak
Reede õhtul istusin krahlis ja ootasin õde, õhte neist kes elab Hollandis. Samal ajal tuli rääkima mingi noormees, kellel oli kindel plaan teha enesetappu (ma ei saa aru mis värk on) ja kuidas siin kapitalistlikus ilmas on nõme elada. Rahvast kogunes aina juurde, õhku jäi vähemaks, baarisabad pikenesid, suitsu "ruum" muutus aina sinisemaks ja siis lõpuks saabus õeke. Edasi jätkus pidu levikas, nagu ikka... hommikus sai koju. Kui ma kõndisin tacoexpressist levikasse kõlas hundi pargis tuttavad viisid. Rahvas laulis Alo Matiiseni "viis isamaalist laulu". No küll oli häre moment! Kell kaks öösel 25. veebruari hommikul.
Uskumatu kui palju raha võib ühe õhtuga ära kulutada.
Järgmisel päeval või noh mis päev see enam oligi, pigem hämariku ajal otsustasime õega minna õhtul linna sööma. Kuna nii kui nii oli teada, et see on raskendatud ettevõtmine sai sihtkohaks valitud Texsas. Ka see õhtu lõppes levikas ja enamvähem sama kulu summaga.
Siis ma otsustasin, et mina enam ei ole nii noor ja ei jaksa kahte õhtut linnas praalida :)

Kui kunagi...

Kummaline rännak:
Ärkasin kell 1 öösel ülesse, tundes midagi kummalist ja painajaliku. Avasin silmad aga ei mäletaud, et oleksin ärganud või oleks olnud unes. Tuba oli tuttav aga samas oleks kui täiesti võõras, teadsin et olen päris üksi toas aga tundus et minust on siin veel keha ka. See tunne ehmatas ülesse ja ei olnud üldse meeldiv. Proovisin kuidagi uinuda uuesti mis pikapeale õnnestus. Hommikul avasin uuesti silmad ja see tunne oli juba tuttav, mäletan mida nägin unes ja tundsin et olen ärganud.

Hommikust hommikusse:
Liikudes kassiga võidu köögipoole, süüdates esimese sigareti sain aru, et ka kuri Noroviiruse bakter annab endast endiselt märku.
Tööle otsustasin kehvast enesetundest hoolimata jala minna, kuna väljas tunus juba üsna meeldiv olevat. Oli kuulda kuidas ümbruskonna plekist aknalauad laulavad erinevaid viise suurest rõõmust kui neile langeb katuselt voolav sulavesi.
Väljas oli valge ja foreca näitas, et õues peaks olema flurri ilm. See sõna tundus juba nii huvitav, et tekkis vastupandamatu kiusatus teada saada mis see siis on. Astudes uksest välja ja esimene vasakpöörde Fahelmani tänavasse tabas mind korralik tuulepuhang. Ja nii see kestis siis kuni polikliinikuni välja.

Valge kittli sündroom:
Kui ma veel telefoniga niipalju rääkima pean kui täna tööl, siis on mul varsti lõualuu lihased musklis!
Ka ei puudunud päevast kiirabi kes sai kutsutud ühele patsiendile. Taaskord veendusin, et tegemist on ebamaiste olenditega, isegi kui vehid neil ninaall et hallooo... ma olen su kolleeg, palu kuula mind siis nad ikkagi ei kuule! Aga kui on valge kittel seljas siis on teine tera, siis võib isegi opisaali sisse marrsida nii, et kellegil kulm ka ei kerki.

Rännaku jätkuks:
Nüüd lebotan siin ja mõtlen kas julgen uuesti magama jääda. Ennem tuleb elgeks vaagida tunne, et vägisi ei saa midagi kinni hoida, varem või hiljem tuleb loobuda...

Äng mu mängulusti juur

Ja mäena võib tunduda mätas...
Siinkohal tänud Silvile kes pidas oma sünnipäeva hoolimata oma kõhuviirusest, söögid olid head, joogid ka ja sõbralikult jagati kõigile kaasa üks tubli kõhuviiruse bakter. Bakter ise oli sõbralik ja kuulekas, ei urisenud ega hakunud, tuli ilusti kaasa koju ja asus tööle. Reede öösel ma tundsin unepealt, et süda on paha kuidagi. Eile näitas bakter oma eriti vinget poolt. Kusagil 11 paiku õhtul Katlini juures ma sain sisse õnneistada tema uue wc poti mida peale remonti polegi keegi kasutanud. Mul oli tunne, et ma oksendan samas tempos pool sisikonda välja varsti. Viskasin pikai ja kogusin ennast natuke, jõin smecta pulbrit kuid tulutult. Lõpuks oli jõudu nii palju, et takosga koju saada. Ka öö möödus unesegasena ja tugeva iiveldusega. Kui ma lõpuks olin magada saanud oli juba tuju päris hea, viskasin pilgu kardinatest läbi kumavale päikesele mis tundus nõnda lootustanev olev. Pilgutasin ühte laugu, seejärel teist. Õuest kuuldus kevadist linnulaulu. Ajasin end voodiservale istuma ja kõmmdi, bakter meenutas ennast et ta ei ole veel lahkunud ega kavatse ka niipea seda teha. Seega on terve päev sisuliselt möödunud voodis pikali olles.

Homme oli küll plaanis minna Huko sünnipäevale, aga selles osas enam nii kindel ma ei ole, kuna sõber bakter hakkaks ka seal oma tööd tegema. No ja laste sünnipäev kus kõik võidu oksendavad? Ei aitäh!

Võidu oksendamisest meenub kord sõit Hel-Tln liinil, laev ei olnud mitte kõige väiksem ja ka mitte kõige suurem. Superfast vms. igastahes praegu see meie vetes enam ei seila. Oli korralik torm ja talvine aeg. Istusime buffes, meie ainsad inimesed seal, jääsuppi lendas vastu viimase teki aknaid. Käimine oli raskendatud, kuna laev kadus jalgealt tihti ja tuli tagasi kui olid juba põlvili maas. Ja kui tahtsid minna pissile oli wc paksult täis võidu oksendavaid inimesi...

Salaamist ja tuisust

Öeldakse, et kui midagi öelda pole siis ole vait!
Täna ostsin stockmannist salaamivorsti, seda mida ma armastan juba aastast 1991 suvest kõige enam oma maitseretseptoritele pakkuda. Ausõna, kui ma saaks kätte terve lati siis see ka kaoks.
1991 aasta suvel Saksamaal Northeimi linnas hommikud alagasid rõdul hommikusöögiga. Värsked brötchenid, puhas või ja peal salaami. Sinna juurde käis külm kakao. Seda kooslust luban endale nüüdki. Ja nutella pähklikreem, see on teine nostalgialaks. Eestis sellel ajal närisime ikka veel kalevi nätsu mis juba suutis ühes tükis püsida, ei muutunud pudruks.
Teine äge asi on tuisune ilm. Olgu kas -20 või -8, ikkagi on äge kui suu ja silmad on lund täis aga ometigi ei taha niipea tuppa veel minna.
Ja kinniaste kohta sain teada, et need ei ole 20 aastat vanad vaid hoopis 50 umbes. Puhas kuld...

Long way down...

Täna oli meeldiv "autojuhi" päev. Kulub ära vahelduseks, lisaks kuluvad ära vanaema tehtud kaneelirullid, kana-klimbi supp, kaunis eestimaa, ajalugu ja muidugi väärtuslik etno stuff. Ehk siis sain saagiks lisaks väga meeldivale kõhutäiele kaks paari Kihnus kootud kihnumustris kindaid. Jaaa... need võivad olla üks ca. 20 aastat vanad, aga nii haruldased ja ilusad, et otsustasin need hoopis ära konserveerida ja veel 20 aastaks seisma panna. Sellist väärtusliku asja ei saa lihtsalt kulutada ära kandmisele.
Auto rõõmudest kah, kui avastad porisel ja tiheda liiklusega teel, et aknapuhastusvedelik on otsa saanud ja järgmise bensiinijaamani 20km ning väljas hämardub kiiresti. Lõpuks olin väga väikeseks seal roolitaga jäänud, sest et altpoolt on klaas alati puhtam kui ülevalt. Tundus päris koomiline, äkki sellepärast sõidavadki eakad inimesed nägu klaasis kuna nad ei raatsi puhastusvedeliku osta?

Kas või roomates

Eile oli paras dilemma, kas thule või sõpruse pst. Aga nii nagu alati, kui on valida kahe asja vahel saabub ka kolmas asi mis lõpuks tundub kõige optimaalsem.
Mauruse pubi>rewal cafe>mingi pubi nurgapeal>karjakelder>mungakelder>loendamatu arv kohatsid vene ja pikal tänaval>texsas>endine juuksur, nüüd vist kodu nimeline koht>levikas.
Eesmärk oli tegelikult süüa saada kell 11 õhtul, mis iseenesest ostutus palju keerulisemaks ülesandeks kui arvatud oli. Kõik kohad olid paksult täis inimesi, lehkamas headest söögilõhnadest aga mida sa teed kui ruumi ei ole? Väljas võis tuulekülma olla -20 ringis ja see suvine variant, et võtad kusagilt burxi ja siidri ning istud pargis pingli jäi kindlasti ära.
Aga lõpuks tesases oli kohta! Koos korraliku ootamisega sai midagi keresse ja sai ka elu kõige kehvem juustufondüüd ostetud, täielik "fail"
Nagu ikka viivad lõpuks kõik teed levikasse, kell 1 öösel oli seal isegi vähe rahvast, küll aga kell 3 toimus liikumine nii, et kui oli soov liikuda liikus kaasa ka purjus inimeste mass. Sai ka see siis lõpuks mööda.
Anyway on raske reede õhtul linnas süüa saada!
Aga kui ma läksin siis läbi vanalinna kus olid varjud seintel, ja siis ma sain aru, et ajaga jääb varju virvendus müürile ja hämardub ka sealt ära. Kõik möödub...

Nendest kes krõbistavad hirmu ja Hesast

Liiguks ajas tagasi.... rew. nö.
Kodu, kiiresti uks ketti ja tekialla sooja, millele eelnes...
Baltic Printsess laev, suur ja võimas, üks kiiremaid suuri mis meie vetes seilab, ometigi sõidab kolm ja pool tundi. Milline raiskamine. Seest kõik särab ja sätendab. Laev on täis kummalisi inimesi, 80 aastaste soome daamide seltskond einetamas laeva kõige odavamas buffes, milles soe söök maksis 9,20€. Teiste söögikohtade hindasid pole vist mõtet mainidagi, kaasaarvatud seda palju pilet sinna laevale maksis. Sõin ka mina selle hirmkalli kartulipudru ja kotleti ära, juurde rüüpasi 2€ limonaadi. Aga noh tühja kah.
Istusin diivanile, minu juurde tulid juttu ajama kaks mustanahalist meesterahvast. Noh ok, viisakusest siis kuulan neid ja räägin juttu kaasa. Seejärel istub lauda üks vene põkk, täis nagu kännuämblik. Sõnakasutus kasin, kui palju tal on raha ja naisi ja autosid jne. Mustanahalised kõige selle praalimise peale astuvad minema. Põkk jääb mind tülitama, räägib ja seletab kuidas ta on kick boxi äss ja on inimesi maha löönd ja palju tal ikka raha on. Proovisin siis aru saada selle inimese olemusest, aga sellepeale hakkas ta hoopis rääkima kui tühi inimene ta on ja kuidas ta tahaks olla keegi siin ilmas. Ma ütlesin, et ma lähen suitsetama, endamisi mõeldes et äkki pääsen. Aga oh ei kus sa sellega.
Põkk tõmbab välja taskust xanaxi tabletid, vehib nendega ja küsib, et kas ma ikka tean mis need on ja kuidas ta ostab neid 10 tükki 100€. Loomuikult ma tean ju mis asi alprozalam on ja mis on nende apteegi hind ja sai ka kohe selgeks et tegu on rahustisõltasega. Äkki põkk võtab mu jopest kinni ja muutub agressiivseks. Millepeale ma täiesti ära ehmusin. Ülejäänud reisi lõpp kulges laevas põgenedes, kuna see põkk hakkas mind jälitama. Aga just sellised mehed krõbistavad teiste hirmutunnet sama usinalt kui oma tablette! Ei pigem nad toituvad teiste hirmudest, ma teadsid seda ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Ja siis oligi, et ruttu ruttu laevast maha ja taksosse.

Hesast

Laev hõljus kusagil paksu udu sees ja ainus mis andis märku tema kohaloleksut oli udusireen. See kõlas pidevalt.
Õnnetul kombel valisin just suitsetamiseks koha mis asus sireeni all... Mu kõrvad, mu närvikava! Ehmatus oli korralik. Tuli ette pilt kuidas kaptenisillal kiuslik pootsman vajutab nuppu, seejärel itsitab õelalt kui inimesed tekkidel võpatavad.


Aga siin on puhas troopika, -11 kraadi, ilus lai lumi, tuult ei ole ja inimesed on rõõmsad, uskumatu, aga nii on. Teed on sellised, et võta alla aint soomekelk ja sõida ringi. Hm... ja trammid on siin sellised kus on lauad! Jaa jaaa.... uued trammid pidid ka meile Rewalisse jõudma aga ma ei usu, et laudadega!

Aeg

Lugesin artiklit asjade minna laskmiest ja kuidagi tuli ette mälupilt sellest, et mul oli kunagi ju blogi. Jah juba aastast 2006, sellest ma ei hakka rääkimagi kuidas aeg läheb, halastamatult, lihtsalt läheb. Aga sellest kõigest turgatas pähe idee, et proovin siis uuesti seda blogi värki, mis sest, et see ajast juba nii maas on. Jah, aeg läheb edasi, aga jätab endast mateeria maha. Kaasaarvatud blogid, orkut, kaasakanatv cd mängija, kassetikas jne jne.

Ei, ei tee kindlasti kiirülevaadet 5 aasta sündmusest...
Anyway, lebotan hetkel, kass magab kõrval, väga tihkelt vastu tekki ennast surunud, ei tea kas tal on külm? Ei paista küll väga seda moodi olevat. Kuigi, suvel on kass pikk kui vorst siis talvel oskab ta ennast väga kompaktseks teha!

Peale järjekordset haigeks olemist mis kulges suurema kärata kuigi koos kehva enesetunde ja palavikuga otsustasin homme siiski sõita üle lahe Soome õele külla. Ma juba tean ette ära kui igav saab laevas olema. Loodan, et lahes on jää ikka lahti, väga nüri oleks n. pühap. õhtul jäävangi jääda! Aga ei, selleks peaks ikka kuuaega -30 kraadi olema, et kogu meri kinni jäätuks ja kuuaega ei tohiks sõita ükski laev. Aga eks näis mis ees ootab :)