Meditsiini süsteemist
See sama asi mida rääkisin kiirabist mõned postitused tagasi... vahest jääb minule küll arusaamatuks meie meditsiini süsteem, mis inimesed seal töötavad? Eakas iniemne kopsupõletiku diagnoosiga saadetakse veel samal õhtul koju? Et siis järgmine päev uuesti veel hullemas seisus haiglasse sattuda? Et köhida rütmist välja süda? Et siis paar päeva jälle haiglas olla ja uuesti koju saata? Mulle ei ole kunagi PERH meeldinud oma külmuse ja kõleduse poolest ning ITK meeldinud just inimliku hoolivuse pärast, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkab tunduba, et PERHis tehakse tööd rohkem ja hoolega. Alati olen esmavalikus soovitanud oma patsientidele ITK'd aga tuleb vist äkki hakata vastupidiseid soovitusi jagama? Kahju muidugi...

Ja kus olen mina?
Aga mis inimesed? Armastusest oma patsientide vastu käisin ka kõnealust inimest vaatamas 2x. Haigla lõhnab alati nii hästi, ei tea mis see on, või isegi vist tean, see on nostalgia kui ma veel noor olin ja medkoolis õppisin.
Samas hoogsalt ja valusalt meenus miks ma ikkagi otsustasin peremeditsiini kasuks.
Nähes õdede posti ja sealseid mimme, nende kunstküüniseid, pärlitega kaetud hambaid, roosasid fliise, külmasid nägusid kuigi samas endast kiirgumas heasüdamlikust, igavaid protseduure, kellast kellani kindlaid toimetusi...
Kondiseid arste voolamas mööda kajavaid koridore edasi tagasi, tundes endeid nii jumalikult samas nii kahtlevalt.
Korisevaid vanakesi voodites mida lükkavad elu näinud hooldajad.
Lootusetus, lootusetus, lootusetus ja tüüne rahu mida on tunda igas haiglas veedetud minutis, igatsus, igatsus saada välja kus elu käib, kus on muud kui cemisepti lõhn ja kus on värvide ning helide võnked.
See on üks peamise põhjuseid miks ei taha haiglas tööd teha, seal on igatsus, külmus ja kurbus.
Vastupidiselt kõigele väikeses kabinetis tööd tehes, kus sisse astuvad inimesed omal jalal, lahkuvad sealt ka omal jalal (noh vahest harva ka kiirabiga) kus tuuakse kommi nii, et lisakilod tulevad kindlasti ja kiiresti ja kus sa kuuled, et su inimene on terveks saanud :) Ahjeee!

Rännak
Reede õhtul istusin krahlis ja ootasin õde, õhte neist kes elab Hollandis. Samal ajal tuli rääkima mingi noormees, kellel oli kindel plaan teha enesetappu (ma ei saa aru mis värk on) ja kuidas siin kapitalistlikus ilmas on nõme elada. Rahvast kogunes aina juurde, õhku jäi vähemaks, baarisabad pikenesid, suitsu "ruum" muutus aina sinisemaks ja siis lõpuks saabus õeke. Edasi jätkus pidu levikas, nagu ikka... hommikus sai koju. Kui ma kõndisin tacoexpressist levikasse kõlas hundi pargis tuttavad viisid. Rahvas laulis Alo Matiiseni "viis isamaalist laulu". No küll oli häre moment! Kell kaks öösel 25. veebruari hommikul.
Uskumatu kui palju raha võib ühe õhtuga ära kulutada.
Järgmisel päeval või noh mis päev see enam oligi, pigem hämariku ajal otsustasime õega minna õhtul linna sööma. Kuna nii kui nii oli teada, et see on raskendatud ettevõtmine sai sihtkohaks valitud Texsas. Ka see õhtu lõppes levikas ja enamvähem sama kulu summaga.
Siis ma otsustasin, et mina enam ei ole nii noor ja ei jaksa kahte õhtut linnas praalida :)