Eripärad

Ajast:
Üks mis on kindel, alati kui sa plaanid midagi teha tuleb midagi vahele. Nii see on ja punkt!
Alusta millegi tegemisega ja piisab juba mõttest ja kohe heliseb telefon, või on keegi uksetaha saabunud või siis saabub kõrval toast ülesanne.

Aja planeerimisest:
Vahest tekkib selline tore idee, et planeeriks aja ära. See on ideetasandil ju päris tore ja mäletan kuidas meil olid koolis suisa eraldi loengud selle kohta. Jah see on võimalik ilmsetlgelt näiteks kusagil igavas osakonnas haiglas, ei ole võimalik erakorralises, kiirabis ega peremeditsiinis.
Nii palju võiks muidugi suuta, et ei hilineks tööle, vahest see isegi õnnestub.



Kadalipp sööklani ja söögist:
Jooksed läbi rahvast täis koridori kus kindlasti vähemalt 10 inimest kohe peale lendavad küsimustega, kui sealt ennast läbi murda on kindel et trepipeal tuleb veel teist samaplju vastu. Kui ka need on lahendatud siis sööklas kas pole veel söök valmis või on otsas juba. Haarad siis paar saiakest ja coca cola (jube tervslik ikka) ja alustad tagasiteed, vahepeal on rahvast veel juurde kogunenud. Kui lõpuks jõuad tagasi kabinenti siis võib kaasa haaratud söök jäädagi mitmeks tunniks seisma, lihtsalt, piisab ainult tekkivast mõttest ampsu võtta ja juba tuleb kõne vahele.




Kui väljas läheb roheliseks, loodus ärkab:
Läheb ja läheb ja läheb, kui hakkas juba minema siis tagasiteed ei ole looduses. Igal hommikul on aina ilusam ja oh seda õnne kui veel vihma sajatab. Ootan värinaid taevast, et saaks istuda murule, vaadata kuidas puugid tulevad robinal ligi aga paraku viimane puuk oli lapsepõlves mu verd imemas. Nüüd nad jalutavad mööda mind ja ma ei sobi neile, lihtsalt ei sobi. Õnn või õnnetus?
Kindlasti aga ma sobin sääskedele, superhästi. Kui neil on looduslik valik, ehk siis 2-10 inimest ões siis ohvriks langen alati mina. Ja see tähendab pärast antihistamiinikumide krõbistamist.
Lisaks on alati rõõm rongiaknast vahtida mööduvat loodust mis iga päev muudab oma nägu.