Kummaline rännak:
Ärkasin kell 1 öösel ülesse, tundes midagi kummalist ja painajaliku. Avasin silmad aga ei mäletaud, et oleksin ärganud või oleks olnud unes. Tuba oli tuttav aga samas oleks kui täiesti võõras, teadsin et olen päris üksi toas aga tundus et minust on siin veel keha ka. See tunne ehmatas ülesse ja ei olnud üldse meeldiv. Proovisin kuidagi uinuda uuesti mis pikapeale õnnestus. Hommikul avasin uuesti silmad ja see tunne oli juba tuttav, mäletan mida nägin unes ja tundsin et olen ärganud.
Hommikust hommikusse:
Liikudes kassiga võidu köögipoole, süüdates esimese sigareti sain aru, et ka kuri Noroviiruse bakter annab endast endiselt märku.
Tööle otsustasin kehvast enesetundest hoolimata jala minna, kuna väljas tunus juba üsna meeldiv olevat. Oli kuulda kuidas ümbruskonna plekist aknalauad laulavad erinevaid viise suurest rõõmust kui neile langeb katuselt voolav sulavesi.
Väljas oli valge ja foreca näitas, et õues peaks olema flurri ilm. See sõna tundus juba nii huvitav, et tekkis vastupandamatu kiusatus teada saada mis see siis on. Astudes uksest välja ja esimene vasakpöörde Fahelmani tänavasse tabas mind korralik tuulepuhang. Ja nii see kestis siis kuni polikliinikuni välja.
Valge kittli sündroom:
Kui ma veel telefoniga niipalju rääkima pean kui täna tööl, siis on mul varsti lõualuu lihased musklis!
Ka ei puudunud päevast kiirabi kes sai kutsutud ühele patsiendile. Taaskord veendusin, et tegemist on ebamaiste olenditega, isegi kui vehid neil ninaall et hallooo... ma olen su kolleeg, palu kuula mind siis nad ikkagi ei kuule! Aga kui on valge kittel seljas siis on teine tera, siis võib isegi opisaali sisse marrsida nii, et kellegil kulm ka ei kerki.
Rännaku jätkuks:
Nüüd lebotan siin ja mõtlen kas julgen uuesti magama jääda. Ennem tuleb elgeks vaagida tunne, et vägisi ei saa midagi kinni hoida, varem või hiljem tuleb loobuda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar