Nii palju kui annad, nii palju ka saad vastu... kui saad midagi ülemäära oled kas andnud juba ära varem või hakkad andma mõnuga veel tulevikus.
Nii on näiteks väsimusega. Tänase tööpäeva saatjaks ja päästjaks oli purgike RedBulli töölaual. Kui ma selle hommikul ostsin ja hiljem töölauale asetasin ei olnud üldse kindel, kas ma tahan seda hinda maksta. Mida aeg edasi liikus seda suuremaks läksid neelud ja ma jõin selle ära. Umbes 10 min. pärast saabus eeldatav toime, uni kaob, mõte hakkab tööle kuidagi vahest isegi häirivalt kiirest ja jookseb eest ära ennem kui sõnad jõuavad järgi. Aga sellel kõigel on ka oma hind, mida tuleb maksta pärast armsa aja arvelt.

Reedel peale üliägedat Thule kontserdit liikusin linna... käisin läbi traditsioonilise trajektoori mööda läbi erinevad kõrtsud, maandudes lõpuks levikasse, kus ma pole nii vähe rahvast küll tükkaega näinud. Sealne olek jäi igavuse tõttu lühikeseks. Lisaks oli mul seal üks patseint ja ma olin tõeliselt segaduses kas peaks käituma profesionaalselt või humaanselt? Esimene tundus levika keskonnas kuidagi imelik. Hakata rääkima raviminimetustest mis inimesele suurt midagi ei ütle, või siis jagada soovitusi mis nii kui nii hommikuks on meeltest nagu peoga pühitud. Humaanselt jällegi suhtuda ei saa, no mis moodi ma siis järgmine kord olen profesionaalne? Proovisin siis leida mingisuguse kuldse kesktee, proovides hääldada sõnu võimalikult hästi välja kuna alkoholist läheb ju keel pehmeks. Ma loodan, et inimene sai abi!
Aga see sama õhtu lõppes veel jõmmide tänaval endises nimega? või nimeta? baaris, ei mäletagi kumb nüüd oli. Vot see oli "korralik" koht, ma olin täielikus hämmingus. Need inimesed, need helid, need tibid ja jõmmid. Mul tekkis korduvalt tunne, et nagu WTF kuhu ma sattunud küll olen? Tulin sealt tulema endal meeles kõlkumas vaid üks mõte... tahan süüa ja ruttu! Taaskord taco express ja kojusõit. Taksojuhiks oli seekord noor mees kes tegi e-sigaretti. Tasakeski pahvis vahetpidamata nagu piipu. Kui ta rääkima hakkas kõlas tema hääl väga värske larüngiidi moodi. Kahju hakkas temast küll...

Jõudes siis koju ja magades 2h otsustasin kõhu meelehaks pöörduda NOP-i ja süüa pošeeritud muna koos lõhe ja muu nänniga. See oli hea. Kuna ühtlasi oli ka viimane päeva Bosch & Brueghel kolme maali lugu näitus, siis otsustasin selle üle vaadata. Tänapäeval on siis kunstinäitus interaktiivne! Paar pilti ja loendamatu arv touch screen ekraane kus võid siis ülejäänud pilte vaadata. Mage!
Piletieest taheti saada 4,50€, hea et mul vana üliõpilaskaart kaasas oli, sellega hoidsin kohe 2€ kokku. Õnneks oli kogu loss avatud, hõljusin seal unesegaselt ringi ja mõtlesin, et tahan ka endale sellist kodu! Jah, elada lossis :D Liikuda avarates ruumides ja kui tekkib soov siis kiirel sammul jõuaks ehk 5 minutiga kööki. Aga see avarus ja valgus oli suurepärane. Lisaks rääkisin tükkaega sealse töötajaga juttu parkettpõranda hooldamisest.

Lootuses peale seda siis koju magama minna läksin hoopis med. kooli võtetele, proovides olla seal abiks. See oli nii armas tunne!

Nüüd aga hakkan maksma hinda redbulli eest, ei ole und aga väsimus on selline, et... ah las olla, ka see läheb mööda :)