Hesast

Laev hõljus kusagil paksu udu sees ja ainus mis andis märku tema kohaloleksut oli udusireen. See kõlas pidevalt.
Õnnetul kombel valisin just suitsetamiseks koha mis asus sireeni all... Mu kõrvad, mu närvikava! Ehmatus oli korralik. Tuli ette pilt kuidas kaptenisillal kiuslik pootsman vajutab nuppu, seejärel itsitab õelalt kui inimesed tekkidel võpatavad.


Aga siin on puhas troopika, -11 kraadi, ilus lai lumi, tuult ei ole ja inimesed on rõõmsad, uskumatu, aga nii on. Teed on sellised, et võta alla aint soomekelk ja sõida ringi. Hm... ja trammid on siin sellised kus on lauad! Jaa jaaa.... uued trammid pidid ka meile Rewalisse jõudma aga ma ei usu, et laudadega!