Libisedes mööda jääd
Talv jätab endast viimaseid jälgi meeleheitlikult kevade hirmus ja muudab tänavad liuväljadeks! Mida vanemaks saab inimene seda ebakindlamalt ta jääl liigub. Kui 5 aastane võib uljalt joosta mööda jääd siis 95 aastane ei tule ukesest väljagi! Hirmu ja alalhoiuinstinkt kasvab sama kiiresti kui puu ajab laiali oma juured ja lehed külge kasvatab. Elu ring selline siis.
Mäletan kui kord liikusin kesest suurt jäävälja, kevadine päike paistis mändide vahelt läbi, sillerdades vastu peegelsiledalt külmunud vett, silmadel oli valus ja püsti jäämine raskendatud oluliselt. Samal ajal mängis lugu mille sõnad olid u. midagi sellist -libised lakkamata, libised eemale ära. Endamisi mõtlesin, et jah kui nüüd kukkuks...

Habrasus
Sama habras kui on sulav jää on ka tehnikasajandi rõõmud. Nimelt täna tööl läks lillevaas ümber, jooksis tohutu tempoga õietolmu saatel kahe laua vahele, valides just kõige õigema tee otse peaarvuti sisse. Arvuti tegi koledaid hääli ja oligi tema laul lauldud, meie laulud alles algasid. Kõik läks edasi käsitsi, nii nagu vanasti, paberi ja pliiatsiga. Inimesed helistavad, soovivad rohtu, tahavad aegasid muuta või tulla vastuvõtule, saatekirjad, analüüside vastused, ühesõnaga, ei isegi kahega - EI SAA!
Nii nõrk ongi see meie palju kiidetud digisüsteem. Homme on käed, jalad tööd täis, et kanda sisse kõik tänased mured.