Ja mäena võib tunduda mätas...
Siinkohal tänud Silvile kes pidas oma sünnipäeva hoolimata oma kõhuviirusest, söögid olid head, joogid ka ja sõbralikult jagati kõigile kaasa üks tubli kõhuviiruse bakter. Bakter ise oli sõbralik ja kuulekas, ei urisenud ega hakunud, tuli ilusti kaasa koju ja asus tööle. Reede öösel ma tundsin unepealt, et süda on paha kuidagi. Eile näitas bakter oma eriti vinget poolt. Kusagil 11 paiku õhtul Katlini juures ma sain sisse õnneistada tema uue wc poti mida peale remonti polegi keegi kasutanud. Mul oli tunne, et ma oksendan samas tempos pool sisikonda välja varsti. Viskasin pikai ja kogusin ennast natuke, jõin smecta pulbrit kuid tulutult. Lõpuks oli jõudu nii palju, et takosga koju saada. Ka öö möödus unesegasena ja tugeva iiveldusega. Kui ma lõpuks olin magada saanud oli juba tuju päris hea, viskasin pilgu kardinatest läbi kumavale päikesele mis tundus nõnda lootustanev olev. Pilgutasin ühte laugu, seejärel teist. Õuest kuuldus kevadist linnulaulu. Ajasin end voodiservale istuma ja kõmmdi, bakter meenutas ennast et ta ei ole veel lahkunud ega kavatse ka niipea seda teha. Seega on terve päev sisuliselt möödunud voodis pikali olles.
Homme oli küll plaanis minna Huko sünnipäevale, aga selles osas enam nii kindel ma ei ole, kuna sõber bakter hakkaks ka seal oma tööd tegema. No ja laste sünnipäev kus kõik võidu oksendavad? Ei aitäh!
Võidu oksendamisest meenub kord sõit Hel-Tln liinil, laev ei olnud mitte kõige väiksem ja ka mitte kõige suurem. Superfast vms. igastahes praegu see meie vetes enam ei seila. Oli korralik torm ja talvine aeg. Istusime buffes, meie ainsad inimesed seal, jääsuppi lendas vastu viimase teki aknaid. Käimine oli raskendatud, kuna laev kadus jalgealt tihti ja tuli tagasi kui olid juba põlvili maas. Ja kui tahtsid minna pissile oli wc paksult täis võidu oksendavaid inimesi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar