Ära pane silmi kinni...
... sest et siis saad alles aru kui valus tegelikult on. Seiklus lõputus küsimusteahelikus, laveerid nagu hunnikusse visatud ketiahlea vahel ja soov proovida arusaama, mis toimub? Edasi või tagasi on raske liikuda kuna kõiksugused eelarvamused, niisama arvamus, ootused, lootused, tunded, minevik, tulevik on nagu üks ketilüli pikas ahelas mis on enda külge vabatahtlikult kinnituatud. Kui proovida nüüd sealt väljapääsu leida läheb kogu asi aina rohkem ja rohkem puntrasse. Selleasemel et lasta lihtsalt lahti ja sealt väljuda on kohe inimesel eriline vajadus aina rohkem ja rohkem rahmeldada ja sinna sisse tugevamini kinni mätsida ennast.
neljapäev, mai 17, 2012
teisipäev, mai 15, 2012
Eripärad
Ajast:
Üks mis on kindel, alati kui sa plaanid midagi teha tuleb midagi vahele. Nii see on ja punkt!
Alusta millegi tegemisega ja piisab juba mõttest ja kohe heliseb telefon, või on keegi uksetaha saabunud või siis saabub kõrval toast ülesanne.
Aja planeerimisest:
Vahest tekkib selline tore idee, et planeeriks aja ära. See on ideetasandil ju päris tore ja mäletan kuidas meil olid koolis suisa eraldi loengud selle kohta. Jah see on võimalik ilmsetlgelt näiteks kusagil igavas osakonnas haiglas, ei ole võimalik erakorralises, kiirabis ega peremeditsiinis.
Nii palju võiks muidugi suuta, et ei hilineks tööle, vahest see isegi õnnestub.
Kadalipp sööklani ja söögist:
Jooksed läbi rahvast täis koridori kus kindlasti vähemalt 10 inimest kohe peale lendavad küsimustega, kui sealt ennast läbi murda on kindel et trepipeal tuleb veel teist samaplju vastu. Kui ka need on lahendatud siis sööklas kas pole veel söök valmis või on otsas juba. Haarad siis paar saiakest ja coca cola (jube tervslik ikka) ja alustad tagasiteed, vahepeal on rahvast veel juurde kogunenud. Kui lõpuks jõuad tagasi kabinenti siis võib kaasa haaratud söök jäädagi mitmeks tunniks seisma, lihtsalt, piisab ainult tekkivast mõttest ampsu võtta ja juba tuleb kõne vahele.
Kui väljas läheb roheliseks, loodus ärkab:
Läheb ja läheb ja läheb, kui hakkas juba minema siis tagasiteed ei ole looduses. Igal hommikul on aina ilusam ja oh seda õnne kui veel vihma sajatab. Ootan värinaid taevast, et saaks istuda murule, vaadata kuidas puugid tulevad robinal ligi aga paraku viimane puuk oli lapsepõlves mu verd imemas. Nüüd nad jalutavad mööda mind ja ma ei sobi neile, lihtsalt ei sobi. Õnn või õnnetus?
Kindlasti aga ma sobin sääskedele, superhästi. Kui neil on looduslik valik, ehk siis 2-10 inimest ões siis ohvriks langen alati mina. Ja see tähendab pärast antihistamiinikumide krõbistamist.
Lisaks on alati rõõm rongiaknast vahtida mööduvat loodust mis iga päev muudab oma nägu.
Üks mis on kindel, alati kui sa plaanid midagi teha tuleb midagi vahele. Nii see on ja punkt!
Alusta millegi tegemisega ja piisab juba mõttest ja kohe heliseb telefon, või on keegi uksetaha saabunud või siis saabub kõrval toast ülesanne.
Aja planeerimisest:
Vahest tekkib selline tore idee, et planeeriks aja ära. See on ideetasandil ju päris tore ja mäletan kuidas meil olid koolis suisa eraldi loengud selle kohta. Jah see on võimalik ilmsetlgelt näiteks kusagil igavas osakonnas haiglas, ei ole võimalik erakorralises, kiirabis ega peremeditsiinis.
Nii palju võiks muidugi suuta, et ei hilineks tööle, vahest see isegi õnnestub.
Kadalipp sööklani ja söögist:
Jooksed läbi rahvast täis koridori kus kindlasti vähemalt 10 inimest kohe peale lendavad küsimustega, kui sealt ennast läbi murda on kindel et trepipeal tuleb veel teist samaplju vastu. Kui ka need on lahendatud siis sööklas kas pole veel söök valmis või on otsas juba. Haarad siis paar saiakest ja coca cola (jube tervslik ikka) ja alustad tagasiteed, vahepeal on rahvast veel juurde kogunenud. Kui lõpuks jõuad tagasi kabinenti siis võib kaasa haaratud söök jäädagi mitmeks tunniks seisma, lihtsalt, piisab ainult tekkivast mõttest ampsu võtta ja juba tuleb kõne vahele.
Kui väljas läheb roheliseks, loodus ärkab:
Läheb ja läheb ja läheb, kui hakkas juba minema siis tagasiteed ei ole looduses. Igal hommikul on aina ilusam ja oh seda õnne kui veel vihma sajatab. Ootan värinaid taevast, et saaks istuda murule, vaadata kuidas puugid tulevad robinal ligi aga paraku viimane puuk oli lapsepõlves mu verd imemas. Nüüd nad jalutavad mööda mind ja ma ei sobi neile, lihtsalt ei sobi. Õnn või õnnetus?
Kindlasti aga ma sobin sääskedele, superhästi. Kui neil on looduslik valik, ehk siis 2-10 inimest ões siis ohvriks langen alati mina. Ja see tähendab pärast antihistamiinikumide krõbistamist.
Lisaks on alati rõõm rongiaknast vahtida mööduvat loodust mis iga päev muudab oma nägu.
laupäev, märts 10, 2012
Kas saab mõni päev ka olla unisem ja loium kui tänane? Tõenäoliselt saab ja on ka minevikus olnudki. Need päevad kus ärkad tööinimese intertsist mõnusalt kella kuuest hommikul ülesse laupäeva hommikul aga linn veel kõik magab, magab ka kass ja magavad naabrid. Ka internett magab, kõik seisab, msnis kedagi ei liigu. Siis polegi muud teha kui vaikselt alustada oma toiminguid. Aga üks paari tunnipärast saabub uus unelaine, sest et elu ümber ei käi ju. Siis pole ka muud teha kui võtta raamat ja hakata lugema ning oodata millal uus unelaine saabu. Ja hakkab sama ring uuesti otsast peale.
Hetkel istun oma uues favoriit kohas nimega Texsas. Oh neid teenindajate segaseid nägusid kui palusin süüa, juua ja elektrit. Ootan praegu oma sööki, siider juba toodi lauda ja... vaadates oma blogi koosnebki elu peamiselt söömisest ja joomisest :D Aga on ka muud huvitavat.
Siia tulek oli näiteks üks nendest. Kuna täna õhtuks kindlaid plaane ei olnud, siis kõik mida mõtlesin oma peas lagunes tasapisi koost. Ja tulid ka uued asemel, as usualy. Igastahes on väljas pluss 2,5 kraadi ja kõik sulab. Sulab lumi rästatest ja teede äärtest moodustades voolavaid miniatuurseid jõgesid. Ja ka selle aastane esimene vihm on tulnud. Öösel ärkasingi selle unustatud heli peale.
Seisin trammipeatuses, soe tuuleke puhus, tee oli märg, lumi õhkas külma. Selga otsustasin kraadidest hoolimata panna nö. suusajope, et mitte pärast liikuda rõske mantliga.
Tramm seest oli üks suur udukogu ja oma kolina ja mürinaga, läbi uduste akendega piisavalt hirmuäratav miskipärast.
Söök, mmm... hea
See koht hakkab vaikselt elanema. Saabuvad lärmavad seltsokonnad, kõrval laual serveeritakse sööki nii, et leek käib üle laua. Elamus mis sugune, tequilad ringid, blues, elu käib. Tahaks teha suitsu aga ei julge asju siia jätta.
Vaatab mis õhtu edasi toob.
Hetkel istun oma uues favoriit kohas nimega Texsas. Oh neid teenindajate segaseid nägusid kui palusin süüa, juua ja elektrit. Ootan praegu oma sööki, siider juba toodi lauda ja... vaadates oma blogi koosnebki elu peamiselt söömisest ja joomisest :D Aga on ka muud huvitavat.
Siia tulek oli näiteks üks nendest. Kuna täna õhtuks kindlaid plaane ei olnud, siis kõik mida mõtlesin oma peas lagunes tasapisi koost. Ja tulid ka uued asemel, as usualy. Igastahes on väljas pluss 2,5 kraadi ja kõik sulab. Sulab lumi rästatest ja teede äärtest moodustades voolavaid miniatuurseid jõgesid. Ja ka selle aastane esimene vihm on tulnud. Öösel ärkasingi selle unustatud heli peale.
Seisin trammipeatuses, soe tuuleke puhus, tee oli märg, lumi õhkas külma. Selga otsustasin kraadidest hoolimata panna nö. suusajope, et mitte pärast liikuda rõske mantliga.
Tramm seest oli üks suur udukogu ja oma kolina ja mürinaga, läbi uduste akendega piisavalt hirmuäratav miskipärast.
Söök, mmm... hea
See koht hakkab vaikselt elanema. Saabuvad lärmavad seltsokonnad, kõrval laual serveeritakse sööki nii, et leek käib üle laua. Elamus mis sugune, tequilad ringid, blues, elu käib. Tahaks teha suitsu aga ei julge asju siia jätta.
Vaatab mis õhtu edasi toob.
teisipäev, märts 06, 2012
Libisedes mööda jääd
Talv jätab endast viimaseid jälgi meeleheitlikult kevade hirmus ja muudab tänavad liuväljadeks! Mida vanemaks saab inimene seda ebakindlamalt ta jääl liigub. Kui 5 aastane võib uljalt joosta mööda jääd siis 95 aastane ei tule ukesest väljagi! Hirmu ja alalhoiuinstinkt kasvab sama kiiresti kui puu ajab laiali oma juured ja lehed külge kasvatab. Elu ring selline siis.
Mäletan kui kord liikusin kesest suurt jäävälja, kevadine päike paistis mändide vahelt läbi, sillerdades vastu peegelsiledalt külmunud vett, silmadel oli valus ja püsti jäämine raskendatud oluliselt. Samal ajal mängis lugu mille sõnad olid u. midagi sellist -libised lakkamata, libised eemale ära. Endamisi mõtlesin, et jah kui nüüd kukkuks...
Habrasus
Sama habras kui on sulav jää on ka tehnikasajandi rõõmud. Nimelt täna tööl läks lillevaas ümber, jooksis tohutu tempoga õietolmu saatel kahe laua vahele, valides just kõige õigema tee otse peaarvuti sisse. Arvuti tegi koledaid hääli ja oligi tema laul lauldud, meie laulud alles algasid. Kõik läks edasi käsitsi, nii nagu vanasti, paberi ja pliiatsiga. Inimesed helistavad, soovivad rohtu, tahavad aegasid muuta või tulla vastuvõtule, saatekirjad, analüüside vastused, ühesõnaga, ei isegi kahega - EI SAA!
Nii nõrk ongi see meie palju kiidetud digisüsteem. Homme on käed, jalad tööd täis, et kanda sisse kõik tänased mured.
Talv jätab endast viimaseid jälgi meeleheitlikult kevade hirmus ja muudab tänavad liuväljadeks! Mida vanemaks saab inimene seda ebakindlamalt ta jääl liigub. Kui 5 aastane võib uljalt joosta mööda jääd siis 95 aastane ei tule ukesest väljagi! Hirmu ja alalhoiuinstinkt kasvab sama kiiresti kui puu ajab laiali oma juured ja lehed külge kasvatab. Elu ring selline siis.
Mäletan kui kord liikusin kesest suurt jäävälja, kevadine päike paistis mändide vahelt läbi, sillerdades vastu peegelsiledalt külmunud vett, silmadel oli valus ja püsti jäämine raskendatud oluliselt. Samal ajal mängis lugu mille sõnad olid u. midagi sellist -libised lakkamata, libised eemale ära. Endamisi mõtlesin, et jah kui nüüd kukkuks...
Habrasus
Sama habras kui on sulav jää on ka tehnikasajandi rõõmud. Nimelt täna tööl läks lillevaas ümber, jooksis tohutu tempoga õietolmu saatel kahe laua vahele, valides just kõige õigema tee otse peaarvuti sisse. Arvuti tegi koledaid hääli ja oligi tema laul lauldud, meie laulud alles algasid. Kõik läks edasi käsitsi, nii nagu vanasti, paberi ja pliiatsiga. Inimesed helistavad, soovivad rohtu, tahavad aegasid muuta või tulla vastuvõtule, saatekirjad, analüüside vastused, ühesõnaga, ei isegi kahega - EI SAA!
Nii nõrk ongi see meie palju kiidetud digisüsteem. Homme on käed, jalad tööd täis, et kanda sisse kõik tänased mured.
esmaspäev, märts 05, 2012
Nii palju kui annad, nii palju ka saad vastu... kui saad midagi ülemäära oled kas andnud juba ära varem või hakkad andma mõnuga veel tulevikus.
Nii on näiteks väsimusega. Tänase tööpäeva saatjaks ja päästjaks oli purgike RedBulli töölaual. Kui ma selle hommikul ostsin ja hiljem töölauale asetasin ei olnud üldse kindel, kas ma tahan seda hinda maksta. Mida aeg edasi liikus seda suuremaks läksid neelud ja ma jõin selle ära. Umbes 10 min. pärast saabus eeldatav toime, uni kaob, mõte hakkab tööle kuidagi vahest isegi häirivalt kiirest ja jookseb eest ära ennem kui sõnad jõuavad järgi. Aga sellel kõigel on ka oma hind, mida tuleb maksta pärast armsa aja arvelt.
Reedel peale üliägedat Thule kontserdit liikusin linna... käisin läbi traditsioonilise trajektoori mööda läbi erinevad kõrtsud, maandudes lõpuks levikasse, kus ma pole nii vähe rahvast küll tükkaega näinud. Sealne olek jäi igavuse tõttu lühikeseks. Lisaks oli mul seal üks patseint ja ma olin tõeliselt segaduses kas peaks käituma profesionaalselt või humaanselt? Esimene tundus levika keskonnas kuidagi imelik. Hakata rääkima raviminimetustest mis inimesele suurt midagi ei ütle, või siis jagada soovitusi mis nii kui nii hommikuks on meeltest nagu peoga pühitud. Humaanselt jällegi suhtuda ei saa, no mis moodi ma siis järgmine kord olen profesionaalne? Proovisin siis leida mingisuguse kuldse kesktee, proovides hääldada sõnu võimalikult hästi välja kuna alkoholist läheb ju keel pehmeks. Ma loodan, et inimene sai abi!
Aga see sama õhtu lõppes veel jõmmide tänaval endises nimega? või nimeta? baaris, ei mäletagi kumb nüüd oli. Vot see oli "korralik" koht, ma olin täielikus hämmingus. Need inimesed, need helid, need tibid ja jõmmid. Mul tekkis korduvalt tunne, et nagu WTF kuhu ma sattunud küll olen? Tulin sealt tulema endal meeles kõlkumas vaid üks mõte... tahan süüa ja ruttu! Taaskord taco express ja kojusõit. Taksojuhiks oli seekord noor mees kes tegi e-sigaretti. Tasakeski pahvis vahetpidamata nagu piipu. Kui ta rääkima hakkas kõlas tema hääl väga värske larüngiidi moodi. Kahju hakkas temast küll...
Jõudes siis koju ja magades 2h otsustasin kõhu meelehaks pöörduda NOP-i ja süüa pošeeritud muna koos lõhe ja muu nänniga. See oli hea. Kuna ühtlasi oli ka viimane päeva Bosch & Brueghel kolme maali lugu näitus, siis otsustasin selle üle vaadata. Tänapäeval on siis kunstinäitus interaktiivne! Paar pilti ja loendamatu arv touch screen ekraane kus võid siis ülejäänud pilte vaadata. Mage!
Piletieest taheti saada 4,50€, hea et mul vana üliõpilaskaart kaasas oli, sellega hoidsin kohe 2€ kokku. Õnneks oli kogu loss avatud, hõljusin seal unesegaselt ringi ja mõtlesin, et tahan ka endale sellist kodu! Jah, elada lossis :D Liikuda avarates ruumides ja kui tekkib soov siis kiirel sammul jõuaks ehk 5 minutiga kööki. Aga see avarus ja valgus oli suurepärane. Lisaks rääkisin tükkaega sealse töötajaga juttu parkettpõranda hooldamisest.
Lootuses peale seda siis koju magama minna läksin hoopis med. kooli võtetele, proovides olla seal abiks. See oli nii armas tunne!
Nüüd aga hakkan maksma hinda redbulli eest, ei ole und aga väsimus on selline, et... ah las olla, ka see läheb mööda :)
Nii on näiteks väsimusega. Tänase tööpäeva saatjaks ja päästjaks oli purgike RedBulli töölaual. Kui ma selle hommikul ostsin ja hiljem töölauale asetasin ei olnud üldse kindel, kas ma tahan seda hinda maksta. Mida aeg edasi liikus seda suuremaks läksid neelud ja ma jõin selle ära. Umbes 10 min. pärast saabus eeldatav toime, uni kaob, mõte hakkab tööle kuidagi vahest isegi häirivalt kiirest ja jookseb eest ära ennem kui sõnad jõuavad järgi. Aga sellel kõigel on ka oma hind, mida tuleb maksta pärast armsa aja arvelt.
Reedel peale üliägedat Thule kontserdit liikusin linna... käisin läbi traditsioonilise trajektoori mööda läbi erinevad kõrtsud, maandudes lõpuks levikasse, kus ma pole nii vähe rahvast küll tükkaega näinud. Sealne olek jäi igavuse tõttu lühikeseks. Lisaks oli mul seal üks patseint ja ma olin tõeliselt segaduses kas peaks käituma profesionaalselt või humaanselt? Esimene tundus levika keskonnas kuidagi imelik. Hakata rääkima raviminimetustest mis inimesele suurt midagi ei ütle, või siis jagada soovitusi mis nii kui nii hommikuks on meeltest nagu peoga pühitud. Humaanselt jällegi suhtuda ei saa, no mis moodi ma siis järgmine kord olen profesionaalne? Proovisin siis leida mingisuguse kuldse kesktee, proovides hääldada sõnu võimalikult hästi välja kuna alkoholist läheb ju keel pehmeks. Ma loodan, et inimene sai abi!
Aga see sama õhtu lõppes veel jõmmide tänaval endises nimega? või nimeta? baaris, ei mäletagi kumb nüüd oli. Vot see oli "korralik" koht, ma olin täielikus hämmingus. Need inimesed, need helid, need tibid ja jõmmid. Mul tekkis korduvalt tunne, et nagu WTF kuhu ma sattunud küll olen? Tulin sealt tulema endal meeles kõlkumas vaid üks mõte... tahan süüa ja ruttu! Taaskord taco express ja kojusõit. Taksojuhiks oli seekord noor mees kes tegi e-sigaretti. Tasakeski pahvis vahetpidamata nagu piipu. Kui ta rääkima hakkas kõlas tema hääl väga värske larüngiidi moodi. Kahju hakkas temast küll...
Jõudes siis koju ja magades 2h otsustasin kõhu meelehaks pöörduda NOP-i ja süüa pošeeritud muna koos lõhe ja muu nänniga. See oli hea. Kuna ühtlasi oli ka viimane päeva Bosch & Brueghel kolme maali lugu näitus, siis otsustasin selle üle vaadata. Tänapäeval on siis kunstinäitus interaktiivne! Paar pilti ja loendamatu arv touch screen ekraane kus võid siis ülejäänud pilte vaadata. Mage!
Piletieest taheti saada 4,50€, hea et mul vana üliõpilaskaart kaasas oli, sellega hoidsin kohe 2€ kokku. Õnneks oli kogu loss avatud, hõljusin seal unesegaselt ringi ja mõtlesin, et tahan ka endale sellist kodu! Jah, elada lossis :D Liikuda avarates ruumides ja kui tekkib soov siis kiirel sammul jõuaks ehk 5 minutiga kööki. Aga see avarus ja valgus oli suurepärane. Lisaks rääkisin tükkaega sealse töötajaga juttu parkettpõranda hooldamisest.
Lootuses peale seda siis koju magama minna läksin hoopis med. kooli võtetele, proovides olla seal abiks. See oli nii armas tunne!
Nüüd aga hakkan maksma hinda redbulli eest, ei ole und aga väsimus on selline, et... ah las olla, ka see läheb mööda :)
kolmapäev, veebruar 29, 2012
Meditsiini süsteemist
See sama asi mida rääkisin kiirabist mõned postitused tagasi... vahest jääb minule küll arusaamatuks meie meditsiini süsteem, mis inimesed seal töötavad? Eakas iniemne kopsupõletiku diagnoosiga saadetakse veel samal õhtul koju? Et siis järgmine päev uuesti veel hullemas seisus haiglasse sattuda? Et köhida rütmist välja süda? Et siis paar päeva jälle haiglas olla ja uuesti koju saata? Mulle ei ole kunagi PERH meeldinud oma külmuse ja kõleduse poolest ning ITK meeldinud just inimliku hoolivuse pärast, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkab tunduba, et PERHis tehakse tööd rohkem ja hoolega. Alati olen esmavalikus soovitanud oma patsientidele ITK'd aga tuleb vist äkki hakata vastupidiseid soovitusi jagama? Kahju muidugi...
Ja kus olen mina?
Aga mis inimesed? Armastusest oma patsientide vastu käisin ka kõnealust inimest vaatamas 2x. Haigla lõhnab alati nii hästi, ei tea mis see on, või isegi vist tean, see on nostalgia kui ma veel noor olin ja medkoolis õppisin.
Samas hoogsalt ja valusalt meenus miks ma ikkagi otsustasin peremeditsiini kasuks.
Nähes õdede posti ja sealseid mimme, nende kunstküüniseid, pärlitega kaetud hambaid, roosasid fliise, külmasid nägusid kuigi samas endast kiirgumas heasüdamlikust, igavaid protseduure, kellast kellani kindlaid toimetusi...
Kondiseid arste voolamas mööda kajavaid koridore edasi tagasi, tundes endeid nii jumalikult samas nii kahtlevalt.
Korisevaid vanakesi voodites mida lükkavad elu näinud hooldajad.
Lootusetus, lootusetus, lootusetus ja tüüne rahu mida on tunda igas haiglas veedetud minutis, igatsus, igatsus saada välja kus elu käib, kus on muud kui cemisepti lõhn ja kus on värvide ning helide võnked.
See on üks peamise põhjuseid miks ei taha haiglas tööd teha, seal on igatsus, külmus ja kurbus.
Vastupidiselt kõigele väikeses kabinetis tööd tehes, kus sisse astuvad inimesed omal jalal, lahkuvad sealt ka omal jalal (noh vahest harva ka kiirabiga) kus tuuakse kommi nii, et lisakilod tulevad kindlasti ja kiiresti ja kus sa kuuled, et su inimene on terveks saanud :) Ahjeee!
Rännak
Reede õhtul istusin krahlis ja ootasin õde, õhte neist kes elab Hollandis. Samal ajal tuli rääkima mingi noormees, kellel oli kindel plaan teha enesetappu (ma ei saa aru mis värk on) ja kuidas siin kapitalistlikus ilmas on nõme elada. Rahvast kogunes aina juurde, õhku jäi vähemaks, baarisabad pikenesid, suitsu "ruum" muutus aina sinisemaks ja siis lõpuks saabus õeke. Edasi jätkus pidu levikas, nagu ikka... hommikus sai koju. Kui ma kõndisin tacoexpressist levikasse kõlas hundi pargis tuttavad viisid. Rahvas laulis Alo Matiiseni "viis isamaalist laulu". No küll oli häre moment! Kell kaks öösel 25. veebruari hommikul.
Uskumatu kui palju raha võib ühe õhtuga ära kulutada.
Järgmisel päeval või noh mis päev see enam oligi, pigem hämariku ajal otsustasime õega minna õhtul linna sööma. Kuna nii kui nii oli teada, et see on raskendatud ettevõtmine sai sihtkohaks valitud Texsas. Ka see õhtu lõppes levikas ja enamvähem sama kulu summaga.
Siis ma otsustasin, et mina enam ei ole nii noor ja ei jaksa kahte õhtut linnas praalida :)
See sama asi mida rääkisin kiirabist mõned postitused tagasi... vahest jääb minule küll arusaamatuks meie meditsiini süsteem, mis inimesed seal töötavad? Eakas iniemne kopsupõletiku diagnoosiga saadetakse veel samal õhtul koju? Et siis järgmine päev uuesti veel hullemas seisus haiglasse sattuda? Et köhida rütmist välja süda? Et siis paar päeva jälle haiglas olla ja uuesti koju saata? Mulle ei ole kunagi PERH meeldinud oma külmuse ja kõleduse poolest ning ITK meeldinud just inimliku hoolivuse pärast, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkab tunduba, et PERHis tehakse tööd rohkem ja hoolega. Alati olen esmavalikus soovitanud oma patsientidele ITK'd aga tuleb vist äkki hakata vastupidiseid soovitusi jagama? Kahju muidugi...
Ja kus olen mina?
Aga mis inimesed? Armastusest oma patsientide vastu käisin ka kõnealust inimest vaatamas 2x. Haigla lõhnab alati nii hästi, ei tea mis see on, või isegi vist tean, see on nostalgia kui ma veel noor olin ja medkoolis õppisin.
Samas hoogsalt ja valusalt meenus miks ma ikkagi otsustasin peremeditsiini kasuks.
Nähes õdede posti ja sealseid mimme, nende kunstküüniseid, pärlitega kaetud hambaid, roosasid fliise, külmasid nägusid kuigi samas endast kiirgumas heasüdamlikust, igavaid protseduure, kellast kellani kindlaid toimetusi...
Kondiseid arste voolamas mööda kajavaid koridore edasi tagasi, tundes endeid nii jumalikult samas nii kahtlevalt.
Korisevaid vanakesi voodites mida lükkavad elu näinud hooldajad.
Lootusetus, lootusetus, lootusetus ja tüüne rahu mida on tunda igas haiglas veedetud minutis, igatsus, igatsus saada välja kus elu käib, kus on muud kui cemisepti lõhn ja kus on värvide ning helide võnked.
See on üks peamise põhjuseid miks ei taha haiglas tööd teha, seal on igatsus, külmus ja kurbus.
Vastupidiselt kõigele väikeses kabinetis tööd tehes, kus sisse astuvad inimesed omal jalal, lahkuvad sealt ka omal jalal (noh vahest harva ka kiirabiga) kus tuuakse kommi nii, et lisakilod tulevad kindlasti ja kiiresti ja kus sa kuuled, et su inimene on terveks saanud :) Ahjeee!
Rännak
Reede õhtul istusin krahlis ja ootasin õde, õhte neist kes elab Hollandis. Samal ajal tuli rääkima mingi noormees, kellel oli kindel plaan teha enesetappu (ma ei saa aru mis värk on) ja kuidas siin kapitalistlikus ilmas on nõme elada. Rahvast kogunes aina juurde, õhku jäi vähemaks, baarisabad pikenesid, suitsu "ruum" muutus aina sinisemaks ja siis lõpuks saabus õeke. Edasi jätkus pidu levikas, nagu ikka... hommikus sai koju. Kui ma kõndisin tacoexpressist levikasse kõlas hundi pargis tuttavad viisid. Rahvas laulis Alo Matiiseni "viis isamaalist laulu". No küll oli häre moment! Kell kaks öösel 25. veebruari hommikul.
Uskumatu kui palju raha võib ühe õhtuga ära kulutada.
Järgmisel päeval või noh mis päev see enam oligi, pigem hämariku ajal otsustasime õega minna õhtul linna sööma. Kuna nii kui nii oli teada, et see on raskendatud ettevõtmine sai sihtkohaks valitud Texsas. Ka see õhtu lõppes levikas ja enamvähem sama kulu summaga.
Siis ma otsustasin, et mina enam ei ole nii noor ja ei jaksa kahte õhtut linnas praalida :)
esmaspäev, veebruar 20, 2012
Kui kunagi...
Kummaline rännak:
Ärkasin kell 1 öösel ülesse, tundes midagi kummalist ja painajaliku. Avasin silmad aga ei mäletaud, et oleksin ärganud või oleks olnud unes. Tuba oli tuttav aga samas oleks kui täiesti võõras, teadsin et olen päris üksi toas aga tundus et minust on siin veel keha ka. See tunne ehmatas ülesse ja ei olnud üldse meeldiv. Proovisin kuidagi uinuda uuesti mis pikapeale õnnestus. Hommikul avasin uuesti silmad ja see tunne oli juba tuttav, mäletan mida nägin unes ja tundsin et olen ärganud.
Hommikust hommikusse:
Liikudes kassiga võidu köögipoole, süüdates esimese sigareti sain aru, et ka kuri Noroviiruse bakter annab endast endiselt märku.
Tööle otsustasin kehvast enesetundest hoolimata jala minna, kuna väljas tunus juba üsna meeldiv olevat. Oli kuulda kuidas ümbruskonna plekist aknalauad laulavad erinevaid viise suurest rõõmust kui neile langeb katuselt voolav sulavesi.
Väljas oli valge ja foreca näitas, et õues peaks olema flurri ilm. See sõna tundus juba nii huvitav, et tekkis vastupandamatu kiusatus teada saada mis see siis on. Astudes uksest välja ja esimene vasakpöörde Fahelmani tänavasse tabas mind korralik tuulepuhang. Ja nii see kestis siis kuni polikliinikuni välja.
Valge kittli sündroom:
Kui ma veel telefoniga niipalju rääkima pean kui täna tööl, siis on mul varsti lõualuu lihased musklis!
Ka ei puudunud päevast kiirabi kes sai kutsutud ühele patsiendile. Taaskord veendusin, et tegemist on ebamaiste olenditega, isegi kui vehid neil ninaall et hallooo... ma olen su kolleeg, palu kuula mind siis nad ikkagi ei kuule! Aga kui on valge kittel seljas siis on teine tera, siis võib isegi opisaali sisse marrsida nii, et kellegil kulm ka ei kerki.
Rännaku jätkuks:
Nüüd lebotan siin ja mõtlen kas julgen uuesti magama jääda. Ennem tuleb elgeks vaagida tunne, et vägisi ei saa midagi kinni hoida, varem või hiljem tuleb loobuda...
Ärkasin kell 1 öösel ülesse, tundes midagi kummalist ja painajaliku. Avasin silmad aga ei mäletaud, et oleksin ärganud või oleks olnud unes. Tuba oli tuttav aga samas oleks kui täiesti võõras, teadsin et olen päris üksi toas aga tundus et minust on siin veel keha ka. See tunne ehmatas ülesse ja ei olnud üldse meeldiv. Proovisin kuidagi uinuda uuesti mis pikapeale õnnestus. Hommikul avasin uuesti silmad ja see tunne oli juba tuttav, mäletan mida nägin unes ja tundsin et olen ärganud.
Hommikust hommikusse:
Liikudes kassiga võidu köögipoole, süüdates esimese sigareti sain aru, et ka kuri Noroviiruse bakter annab endast endiselt märku.
Tööle otsustasin kehvast enesetundest hoolimata jala minna, kuna väljas tunus juba üsna meeldiv olevat. Oli kuulda kuidas ümbruskonna plekist aknalauad laulavad erinevaid viise suurest rõõmust kui neile langeb katuselt voolav sulavesi.
Väljas oli valge ja foreca näitas, et õues peaks olema flurri ilm. See sõna tundus juba nii huvitav, et tekkis vastupandamatu kiusatus teada saada mis see siis on. Astudes uksest välja ja esimene vasakpöörde Fahelmani tänavasse tabas mind korralik tuulepuhang. Ja nii see kestis siis kuni polikliinikuni välja.
Valge kittli sündroom:
Kui ma veel telefoniga niipalju rääkima pean kui täna tööl, siis on mul varsti lõualuu lihased musklis!
Ka ei puudunud päevast kiirabi kes sai kutsutud ühele patsiendile. Taaskord veendusin, et tegemist on ebamaiste olenditega, isegi kui vehid neil ninaall et hallooo... ma olen su kolleeg, palu kuula mind siis nad ikkagi ei kuule! Aga kui on valge kittel seljas siis on teine tera, siis võib isegi opisaali sisse marrsida nii, et kellegil kulm ka ei kerki.
Rännaku jätkuks:
Nüüd lebotan siin ja mõtlen kas julgen uuesti magama jääda. Ennem tuleb elgeks vaagida tunne, et vägisi ei saa midagi kinni hoida, varem või hiljem tuleb loobuda...
Tellimine:
Postitused (Atom)