Meditsiini süsteemist
See sama asi mida rääkisin kiirabist mõned postitused tagasi... vahest jääb minule küll arusaamatuks meie meditsiini süsteem, mis inimesed seal töötavad? Eakas iniemne kopsupõletiku diagnoosiga saadetakse veel samal õhtul koju? Et siis järgmine päev uuesti veel hullemas seisus haiglasse sattuda? Et köhida rütmist välja süda? Et siis paar päeva jälle haiglas olla ja uuesti koju saata? Mulle ei ole kunagi PERH meeldinud oma külmuse ja kõleduse poolest ning ITK meeldinud just inimliku hoolivuse pärast, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkab tunduba, et PERHis tehakse tööd rohkem ja hoolega. Alati olen esmavalikus soovitanud oma patsientidele ITK'd aga tuleb vist äkki hakata vastupidiseid soovitusi jagama? Kahju muidugi...

Ja kus olen mina?
Aga mis inimesed? Armastusest oma patsientide vastu käisin ka kõnealust inimest vaatamas 2x. Haigla lõhnab alati nii hästi, ei tea mis see on, või isegi vist tean, see on nostalgia kui ma veel noor olin ja medkoolis õppisin.
Samas hoogsalt ja valusalt meenus miks ma ikkagi otsustasin peremeditsiini kasuks.
Nähes õdede posti ja sealseid mimme, nende kunstküüniseid, pärlitega kaetud hambaid, roosasid fliise, külmasid nägusid kuigi samas endast kiirgumas heasüdamlikust, igavaid protseduure, kellast kellani kindlaid toimetusi...
Kondiseid arste voolamas mööda kajavaid koridore edasi tagasi, tundes endeid nii jumalikult samas nii kahtlevalt.
Korisevaid vanakesi voodites mida lükkavad elu näinud hooldajad.
Lootusetus, lootusetus, lootusetus ja tüüne rahu mida on tunda igas haiglas veedetud minutis, igatsus, igatsus saada välja kus elu käib, kus on muud kui cemisepti lõhn ja kus on värvide ning helide võnked.
See on üks peamise põhjuseid miks ei taha haiglas tööd teha, seal on igatsus, külmus ja kurbus.
Vastupidiselt kõigele väikeses kabinetis tööd tehes, kus sisse astuvad inimesed omal jalal, lahkuvad sealt ka omal jalal (noh vahest harva ka kiirabiga) kus tuuakse kommi nii, et lisakilod tulevad kindlasti ja kiiresti ja kus sa kuuled, et su inimene on terveks saanud :) Ahjeee!

Rännak
Reede õhtul istusin krahlis ja ootasin õde, õhte neist kes elab Hollandis. Samal ajal tuli rääkima mingi noormees, kellel oli kindel plaan teha enesetappu (ma ei saa aru mis värk on) ja kuidas siin kapitalistlikus ilmas on nõme elada. Rahvast kogunes aina juurde, õhku jäi vähemaks, baarisabad pikenesid, suitsu "ruum" muutus aina sinisemaks ja siis lõpuks saabus õeke. Edasi jätkus pidu levikas, nagu ikka... hommikus sai koju. Kui ma kõndisin tacoexpressist levikasse kõlas hundi pargis tuttavad viisid. Rahvas laulis Alo Matiiseni "viis isamaalist laulu". No küll oli häre moment! Kell kaks öösel 25. veebruari hommikul.
Uskumatu kui palju raha võib ühe õhtuga ära kulutada.
Järgmisel päeval või noh mis päev see enam oligi, pigem hämariku ajal otsustasime õega minna õhtul linna sööma. Kuna nii kui nii oli teada, et see on raskendatud ettevõtmine sai sihtkohaks valitud Texsas. Ka see õhtu lõppes levikas ja enamvähem sama kulu summaga.
Siis ma otsustasin, et mina enam ei ole nii noor ja ei jaksa kahte õhtut linnas praalida :)

Kui kunagi...

Kummaline rännak:
Ärkasin kell 1 öösel ülesse, tundes midagi kummalist ja painajaliku. Avasin silmad aga ei mäletaud, et oleksin ärganud või oleks olnud unes. Tuba oli tuttav aga samas oleks kui täiesti võõras, teadsin et olen päris üksi toas aga tundus et minust on siin veel keha ka. See tunne ehmatas ülesse ja ei olnud üldse meeldiv. Proovisin kuidagi uinuda uuesti mis pikapeale õnnestus. Hommikul avasin uuesti silmad ja see tunne oli juba tuttav, mäletan mida nägin unes ja tundsin et olen ärganud.

Hommikust hommikusse:
Liikudes kassiga võidu köögipoole, süüdates esimese sigareti sain aru, et ka kuri Noroviiruse bakter annab endast endiselt märku.
Tööle otsustasin kehvast enesetundest hoolimata jala minna, kuna väljas tunus juba üsna meeldiv olevat. Oli kuulda kuidas ümbruskonna plekist aknalauad laulavad erinevaid viise suurest rõõmust kui neile langeb katuselt voolav sulavesi.
Väljas oli valge ja foreca näitas, et õues peaks olema flurri ilm. See sõna tundus juba nii huvitav, et tekkis vastupandamatu kiusatus teada saada mis see siis on. Astudes uksest välja ja esimene vasakpöörde Fahelmani tänavasse tabas mind korralik tuulepuhang. Ja nii see kestis siis kuni polikliinikuni välja.

Valge kittli sündroom:
Kui ma veel telefoniga niipalju rääkima pean kui täna tööl, siis on mul varsti lõualuu lihased musklis!
Ka ei puudunud päevast kiirabi kes sai kutsutud ühele patsiendile. Taaskord veendusin, et tegemist on ebamaiste olenditega, isegi kui vehid neil ninaall et hallooo... ma olen su kolleeg, palu kuula mind siis nad ikkagi ei kuule! Aga kui on valge kittel seljas siis on teine tera, siis võib isegi opisaali sisse marrsida nii, et kellegil kulm ka ei kerki.

Rännaku jätkuks:
Nüüd lebotan siin ja mõtlen kas julgen uuesti magama jääda. Ennem tuleb elgeks vaagida tunne, et vägisi ei saa midagi kinni hoida, varem või hiljem tuleb loobuda...

Äng mu mängulusti juur

Ja mäena võib tunduda mätas...
Siinkohal tänud Silvile kes pidas oma sünnipäeva hoolimata oma kõhuviirusest, söögid olid head, joogid ka ja sõbralikult jagati kõigile kaasa üks tubli kõhuviiruse bakter. Bakter ise oli sõbralik ja kuulekas, ei urisenud ega hakunud, tuli ilusti kaasa koju ja asus tööle. Reede öösel ma tundsin unepealt, et süda on paha kuidagi. Eile näitas bakter oma eriti vinget poolt. Kusagil 11 paiku õhtul Katlini juures ma sain sisse õnneistada tema uue wc poti mida peale remonti polegi keegi kasutanud. Mul oli tunne, et ma oksendan samas tempos pool sisikonda välja varsti. Viskasin pikai ja kogusin ennast natuke, jõin smecta pulbrit kuid tulutult. Lõpuks oli jõudu nii palju, et takosga koju saada. Ka öö möödus unesegasena ja tugeva iiveldusega. Kui ma lõpuks olin magada saanud oli juba tuju päris hea, viskasin pilgu kardinatest läbi kumavale päikesele mis tundus nõnda lootustanev olev. Pilgutasin ühte laugu, seejärel teist. Õuest kuuldus kevadist linnulaulu. Ajasin end voodiservale istuma ja kõmmdi, bakter meenutas ennast et ta ei ole veel lahkunud ega kavatse ka niipea seda teha. Seega on terve päev sisuliselt möödunud voodis pikali olles.

Homme oli küll plaanis minna Huko sünnipäevale, aga selles osas enam nii kindel ma ei ole, kuna sõber bakter hakkaks ka seal oma tööd tegema. No ja laste sünnipäev kus kõik võidu oksendavad? Ei aitäh!

Võidu oksendamisest meenub kord sõit Hel-Tln liinil, laev ei olnud mitte kõige väiksem ja ka mitte kõige suurem. Superfast vms. igastahes praegu see meie vetes enam ei seila. Oli korralik torm ja talvine aeg. Istusime buffes, meie ainsad inimesed seal, jääsuppi lendas vastu viimase teki aknaid. Käimine oli raskendatud, kuna laev kadus jalgealt tihti ja tuli tagasi kui olid juba põlvili maas. Ja kui tahtsid minna pissile oli wc paksult täis võidu oksendavaid inimesi...

Salaamist ja tuisust

Öeldakse, et kui midagi öelda pole siis ole vait!
Täna ostsin stockmannist salaamivorsti, seda mida ma armastan juba aastast 1991 suvest kõige enam oma maitseretseptoritele pakkuda. Ausõna, kui ma saaks kätte terve lati siis see ka kaoks.
1991 aasta suvel Saksamaal Northeimi linnas hommikud alagasid rõdul hommikusöögiga. Värsked brötchenid, puhas või ja peal salaami. Sinna juurde käis külm kakao. Seda kooslust luban endale nüüdki. Ja nutella pähklikreem, see on teine nostalgialaks. Eestis sellel ajal närisime ikka veel kalevi nätsu mis juba suutis ühes tükis püsida, ei muutunud pudruks.
Teine äge asi on tuisune ilm. Olgu kas -20 või -8, ikkagi on äge kui suu ja silmad on lund täis aga ometigi ei taha niipea tuppa veel minna.
Ja kinniaste kohta sain teada, et need ei ole 20 aastat vanad vaid hoopis 50 umbes. Puhas kuld...

Long way down...

Täna oli meeldiv "autojuhi" päev. Kulub ära vahelduseks, lisaks kuluvad ära vanaema tehtud kaneelirullid, kana-klimbi supp, kaunis eestimaa, ajalugu ja muidugi väärtuslik etno stuff. Ehk siis sain saagiks lisaks väga meeldivale kõhutäiele kaks paari Kihnus kootud kihnumustris kindaid. Jaaa... need võivad olla üks ca. 20 aastat vanad, aga nii haruldased ja ilusad, et otsustasin need hoopis ära konserveerida ja veel 20 aastaks seisma panna. Sellist väärtusliku asja ei saa lihtsalt kulutada ära kandmisele.
Auto rõõmudest kah, kui avastad porisel ja tiheda liiklusega teel, et aknapuhastusvedelik on otsa saanud ja järgmise bensiinijaamani 20km ning väljas hämardub kiiresti. Lõpuks olin väga väikeseks seal roolitaga jäänud, sest et altpoolt on klaas alati puhtam kui ülevalt. Tundus päris koomiline, äkki sellepärast sõidavadki eakad inimesed nägu klaasis kuna nad ei raatsi puhastusvedeliku osta?

Kas või roomates

Eile oli paras dilemma, kas thule või sõpruse pst. Aga nii nagu alati, kui on valida kahe asja vahel saabub ka kolmas asi mis lõpuks tundub kõige optimaalsem.
Mauruse pubi>rewal cafe>mingi pubi nurgapeal>karjakelder>mungakelder>loendamatu arv kohatsid vene ja pikal tänaval>texsas>endine juuksur, nüüd vist kodu nimeline koht>levikas.
Eesmärk oli tegelikult süüa saada kell 11 õhtul, mis iseenesest ostutus palju keerulisemaks ülesandeks kui arvatud oli. Kõik kohad olid paksult täis inimesi, lehkamas headest söögilõhnadest aga mida sa teed kui ruumi ei ole? Väljas võis tuulekülma olla -20 ringis ja see suvine variant, et võtad kusagilt burxi ja siidri ning istud pargis pingli jäi kindlasti ära.
Aga lõpuks tesases oli kohta! Koos korraliku ootamisega sai midagi keresse ja sai ka elu kõige kehvem juustufondüüd ostetud, täielik "fail"
Nagu ikka viivad lõpuks kõik teed levikasse, kell 1 öösel oli seal isegi vähe rahvast, küll aga kell 3 toimus liikumine nii, et kui oli soov liikuda liikus kaasa ka purjus inimeste mass. Sai ka see siis lõpuks mööda.
Anyway on raske reede õhtul linnas süüa saada!
Aga kui ma läksin siis läbi vanalinna kus olid varjud seintel, ja siis ma sain aru, et ajaga jääb varju virvendus müürile ja hämardub ka sealt ära. Kõik möödub...

Nendest kes krõbistavad hirmu ja Hesast

Liiguks ajas tagasi.... rew. nö.
Kodu, kiiresti uks ketti ja tekialla sooja, millele eelnes...
Baltic Printsess laev, suur ja võimas, üks kiiremaid suuri mis meie vetes seilab, ometigi sõidab kolm ja pool tundi. Milline raiskamine. Seest kõik särab ja sätendab. Laev on täis kummalisi inimesi, 80 aastaste soome daamide seltskond einetamas laeva kõige odavamas buffes, milles soe söök maksis 9,20€. Teiste söögikohtade hindasid pole vist mõtet mainidagi, kaasaarvatud seda palju pilet sinna laevale maksis. Sõin ka mina selle hirmkalli kartulipudru ja kotleti ära, juurde rüüpasi 2€ limonaadi. Aga noh tühja kah.
Istusin diivanile, minu juurde tulid juttu ajama kaks mustanahalist meesterahvast. Noh ok, viisakusest siis kuulan neid ja räägin juttu kaasa. Seejärel istub lauda üks vene põkk, täis nagu kännuämblik. Sõnakasutus kasin, kui palju tal on raha ja naisi ja autosid jne. Mustanahalised kõige selle praalimise peale astuvad minema. Põkk jääb mind tülitama, räägib ja seletab kuidas ta on kick boxi äss ja on inimesi maha löönd ja palju tal ikka raha on. Proovisin siis aru saada selle inimese olemusest, aga sellepeale hakkas ta hoopis rääkima kui tühi inimene ta on ja kuidas ta tahaks olla keegi siin ilmas. Ma ütlesin, et ma lähen suitsetama, endamisi mõeldes et äkki pääsen. Aga oh ei kus sa sellega.
Põkk tõmbab välja taskust xanaxi tabletid, vehib nendega ja küsib, et kas ma ikka tean mis need on ja kuidas ta ostab neid 10 tükki 100€. Loomuikult ma tean ju mis asi alprozalam on ja mis on nende apteegi hind ja sai ka kohe selgeks et tegu on rahustisõltasega. Äkki põkk võtab mu jopest kinni ja muutub agressiivseks. Millepeale ma täiesti ära ehmusin. Ülejäänud reisi lõpp kulges laevas põgenedes, kuna see põkk hakkas mind jälitama. Aga just sellised mehed krõbistavad teiste hirmutunnet sama usinalt kui oma tablette! Ei pigem nad toituvad teiste hirmudest, ma teadsid seda ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Ja siis oligi, et ruttu ruttu laevast maha ja taksosse.

Hesast

Laev hõljus kusagil paksu udu sees ja ainus mis andis märku tema kohaloleksut oli udusireen. See kõlas pidevalt.
Õnnetul kombel valisin just suitsetamiseks koha mis asus sireeni all... Mu kõrvad, mu närvikava! Ehmatus oli korralik. Tuli ette pilt kuidas kaptenisillal kiuslik pootsman vajutab nuppu, seejärel itsitab õelalt kui inimesed tekkidel võpatavad.


Aga siin on puhas troopika, -11 kraadi, ilus lai lumi, tuult ei ole ja inimesed on rõõmsad, uskumatu, aga nii on. Teed on sellised, et võta alla aint soomekelk ja sõida ringi. Hm... ja trammid on siin sellised kus on lauad! Jaa jaaa.... uued trammid pidid ka meile Rewalisse jõudma aga ma ei usu, et laudadega!

Aeg

Lugesin artiklit asjade minna laskmiest ja kuidagi tuli ette mälupilt sellest, et mul oli kunagi ju blogi. Jah juba aastast 2006, sellest ma ei hakka rääkimagi kuidas aeg läheb, halastamatult, lihtsalt läheb. Aga sellest kõigest turgatas pähe idee, et proovin siis uuesti seda blogi värki, mis sest, et see ajast juba nii maas on. Jah, aeg läheb edasi, aga jätab endast mateeria maha. Kaasaarvatud blogid, orkut, kaasakanatv cd mängija, kassetikas jne jne.

Ei, ei tee kindlasti kiirülevaadet 5 aasta sündmusest...
Anyway, lebotan hetkel, kass magab kõrval, väga tihkelt vastu tekki ennast surunud, ei tea kas tal on külm? Ei paista küll väga seda moodi olevat. Kuigi, suvel on kass pikk kui vorst siis talvel oskab ta ennast väga kompaktseks teha!

Peale järjekordset haigeks olemist mis kulges suurema kärata kuigi koos kehva enesetunde ja palavikuga otsustasin homme siiski sõita üle lahe Soome õele külla. Ma juba tean ette ära kui igav saab laevas olema. Loodan, et lahes on jää ikka lahti, väga nüri oleks n. pühap. õhtul jäävangi jääda! Aga ei, selleks peaks ikka kuuaega -30 kraadi olema, et kogu meri kinni jäätuks ja kuuaega ei tohiks sõita ükski laev. Aga eks näis mis ees ootab :)