Kas saab mõni päev ka olla unisem ja loium kui tänane? Tõenäoliselt saab ja on ka minevikus olnudki. Need päevad kus ärkad tööinimese intertsist mõnusalt kella kuuest hommikul ülesse laupäeva hommikul aga linn veel kõik magab, magab ka kass ja magavad naabrid. Ka internett magab, kõik seisab, msnis kedagi ei liigu. Siis polegi muud teha kui vaikselt alustada oma toiminguid. Aga üks paari tunnipärast saabub uus unelaine, sest et elu ümber ei käi ju. Siis pole ka muud teha kui võtta raamat ja hakata lugema ning oodata millal uus unelaine saabu. Ja hakkab sama ring uuesti otsast peale.

Hetkel istun oma uues favoriit kohas nimega Texsas. Oh neid teenindajate segaseid nägusid kui palusin süüa, juua ja elektrit. Ootan praegu oma sööki, siider juba toodi lauda ja... vaadates oma blogi koosnebki elu peamiselt söömisest ja joomisest :D Aga on ka muud huvitavat.

Siia tulek oli näiteks üks nendest. Kuna täna õhtuks kindlaid plaane ei olnud, siis kõik mida mõtlesin oma peas lagunes tasapisi koost. Ja tulid ka uued asemel, as usualy. Igastahes on väljas pluss 2,5 kraadi ja kõik sulab. Sulab lumi rästatest ja teede äärtest moodustades voolavaid miniatuurseid jõgesid. Ja ka selle aastane esimene vihm on tulnud. Öösel ärkasingi selle unustatud heli peale.
Seisin trammipeatuses, soe tuuleke puhus, tee oli märg, lumi õhkas külma. Selga otsustasin kraadidest hoolimata panna nö. suusajope, et mitte pärast liikuda rõske mantliga.
Tramm seest oli üks suur udukogu ja oma kolina ja mürinaga, läbi uduste akendega piisavalt hirmuäratav miskipärast.

Söök, mmm... hea

See koht hakkab vaikselt elanema. Saabuvad lärmavad seltsokonnad, kõrval laual serveeritakse sööki nii, et leek käib üle laua. Elamus mis sugune, tequilad ringid, blues, elu käib. Tahaks teha suitsu aga ei julge asju siia jätta.

Vaatab mis õhtu edasi toob.

Libisedes mööda jääd
Talv jätab endast viimaseid jälgi meeleheitlikult kevade hirmus ja muudab tänavad liuväljadeks! Mida vanemaks saab inimene seda ebakindlamalt ta jääl liigub. Kui 5 aastane võib uljalt joosta mööda jääd siis 95 aastane ei tule ukesest väljagi! Hirmu ja alalhoiuinstinkt kasvab sama kiiresti kui puu ajab laiali oma juured ja lehed külge kasvatab. Elu ring selline siis.
Mäletan kui kord liikusin kesest suurt jäävälja, kevadine päike paistis mändide vahelt läbi, sillerdades vastu peegelsiledalt külmunud vett, silmadel oli valus ja püsti jäämine raskendatud oluliselt. Samal ajal mängis lugu mille sõnad olid u. midagi sellist -libised lakkamata, libised eemale ära. Endamisi mõtlesin, et jah kui nüüd kukkuks...

Habrasus
Sama habras kui on sulav jää on ka tehnikasajandi rõõmud. Nimelt täna tööl läks lillevaas ümber, jooksis tohutu tempoga õietolmu saatel kahe laua vahele, valides just kõige õigema tee otse peaarvuti sisse. Arvuti tegi koledaid hääli ja oligi tema laul lauldud, meie laulud alles algasid. Kõik läks edasi käsitsi, nii nagu vanasti, paberi ja pliiatsiga. Inimesed helistavad, soovivad rohtu, tahavad aegasid muuta või tulla vastuvõtule, saatekirjad, analüüside vastused, ühesõnaga, ei isegi kahega - EI SAA!
Nii nõrk ongi see meie palju kiidetud digisüsteem. Homme on käed, jalad tööd täis, et kanda sisse kõik tänased mured.

Nii palju kui annad, nii palju ka saad vastu... kui saad midagi ülemäära oled kas andnud juba ära varem või hakkad andma mõnuga veel tulevikus.
Nii on näiteks väsimusega. Tänase tööpäeva saatjaks ja päästjaks oli purgike RedBulli töölaual. Kui ma selle hommikul ostsin ja hiljem töölauale asetasin ei olnud üldse kindel, kas ma tahan seda hinda maksta. Mida aeg edasi liikus seda suuremaks läksid neelud ja ma jõin selle ära. Umbes 10 min. pärast saabus eeldatav toime, uni kaob, mõte hakkab tööle kuidagi vahest isegi häirivalt kiirest ja jookseb eest ära ennem kui sõnad jõuavad järgi. Aga sellel kõigel on ka oma hind, mida tuleb maksta pärast armsa aja arvelt.

Reedel peale üliägedat Thule kontserdit liikusin linna... käisin läbi traditsioonilise trajektoori mööda läbi erinevad kõrtsud, maandudes lõpuks levikasse, kus ma pole nii vähe rahvast küll tükkaega näinud. Sealne olek jäi igavuse tõttu lühikeseks. Lisaks oli mul seal üks patseint ja ma olin tõeliselt segaduses kas peaks käituma profesionaalselt või humaanselt? Esimene tundus levika keskonnas kuidagi imelik. Hakata rääkima raviminimetustest mis inimesele suurt midagi ei ütle, või siis jagada soovitusi mis nii kui nii hommikuks on meeltest nagu peoga pühitud. Humaanselt jällegi suhtuda ei saa, no mis moodi ma siis järgmine kord olen profesionaalne? Proovisin siis leida mingisuguse kuldse kesktee, proovides hääldada sõnu võimalikult hästi välja kuna alkoholist läheb ju keel pehmeks. Ma loodan, et inimene sai abi!
Aga see sama õhtu lõppes veel jõmmide tänaval endises nimega? või nimeta? baaris, ei mäletagi kumb nüüd oli. Vot see oli "korralik" koht, ma olin täielikus hämmingus. Need inimesed, need helid, need tibid ja jõmmid. Mul tekkis korduvalt tunne, et nagu WTF kuhu ma sattunud küll olen? Tulin sealt tulema endal meeles kõlkumas vaid üks mõte... tahan süüa ja ruttu! Taaskord taco express ja kojusõit. Taksojuhiks oli seekord noor mees kes tegi e-sigaretti. Tasakeski pahvis vahetpidamata nagu piipu. Kui ta rääkima hakkas kõlas tema hääl väga värske larüngiidi moodi. Kahju hakkas temast küll...

Jõudes siis koju ja magades 2h otsustasin kõhu meelehaks pöörduda NOP-i ja süüa pošeeritud muna koos lõhe ja muu nänniga. See oli hea. Kuna ühtlasi oli ka viimane päeva Bosch & Brueghel kolme maali lugu näitus, siis otsustasin selle üle vaadata. Tänapäeval on siis kunstinäitus interaktiivne! Paar pilti ja loendamatu arv touch screen ekraane kus võid siis ülejäänud pilte vaadata. Mage!
Piletieest taheti saada 4,50€, hea et mul vana üliõpilaskaart kaasas oli, sellega hoidsin kohe 2€ kokku. Õnneks oli kogu loss avatud, hõljusin seal unesegaselt ringi ja mõtlesin, et tahan ka endale sellist kodu! Jah, elada lossis :D Liikuda avarates ruumides ja kui tekkib soov siis kiirel sammul jõuaks ehk 5 minutiga kööki. Aga see avarus ja valgus oli suurepärane. Lisaks rääkisin tükkaega sealse töötajaga juttu parkettpõranda hooldamisest.

Lootuses peale seda siis koju magama minna läksin hoopis med. kooli võtetele, proovides olla seal abiks. See oli nii armas tunne!

Nüüd aga hakkan maksma hinda redbulli eest, ei ole und aga väsimus on selline, et... ah las olla, ka see läheb mööda :)