Niih, eile oli Zhuut-i live. Ja taaskord polymeris, kuid teises ruumis kus akustika tunduvalt kehvem aga mis teha, kusagil peab ju ikkagi olema koht inimestel kus esineda. Kõik kiitsid veel, et parib live jne (Y) Nüüd on rahuldustunne teost :)

Hm... ja just kui sa antud lehte jutt, vihjega, et meie tsikkide bändi ei käida ainult välimuse pärast vaatamas, siis eile kukkus küll teistmoodi see asi välja. Nimelt olid lavaees mingid kelmmid kes kiskusid ülakehad paljaks ja karjusid Stellale "Appi sa oled nii ilus, ma tahan sind, ma ei saa enam magama jääda, apppiiii" ja siis teine põhiline asi mis nood karjusid oli "Trummaril on ilusad tissid" Minuarust oli see nii naljaks, et mul oli pidev irve näol.

Ja vahepealne söögipaus Baikersis, kus oli täiesti omaette maailm. Astud uksest sisse ja tunne nagu oleks tõesti kuhugi teise reaalsusse sattunud. Seal oli oma süsteem, umbes nagu sipelgapesa kus kõik on väga täpselt organiseeritud ja nii oli ka seal. Sipelgad rabavad esmaspäevast reedeni tööd teha ja lõpuks saavad nad pesas kokku, oma töö ja vaeva eest saavad lõõgastuda ja vaatavad kuidas teised sipelgad karaoket laulavad. Inest ja Smailersit... Ja lõpuks on kõik nii juua täis. Aga seda kõike ei oskagi kirjeldada, seda peab ise kogema.

Ahjaa ja mis veel oli väga lühisesse ajav - autod käivad nupust tööle! Minujaoks oli see tõeline uudis, sest siiani olen ma näinud võtmeid ja süütelukku. Sõitsime eile taksoga sinna polymeri. Ja juht pani auto käima nupust kuhu oli kirjutatud on/off. Mul tekkis sellest kohe vaimustus ja hakkasin pärima. Selgus et kogu süsteem läheb käima kaardiga kus on veel peal signa nupud. Seega tahad sõita, võta rahakoti vahel kaart, aseta spets kohta ja vajuta nuppu ning sõida! Oh tehnika imed.

Ning kui jutt käis juba putukastest siis eile õhtuks oli vanni tulnud hiigel äblik. Kui panna kaks tikutopsi pikima küljega teineteise kõrvale siis saabki tema suuruse kätte. Ok, mul tõesti pole mitte midagi ämblike vastu kui nad väiksemad on. Nii kui nii elavad vannitoas oma võrkudes ja tunnen nede eluüle rõõmu ja kurbust kui nad pole mitu päeva välja ilmunud. Nad on kõigest. noh. pöidla suurused (küüne algusest kuni esimese lülini) ja palun, elagu, olgu, püüdku, söögu. Ja ma ei lähe nende "kodu" hävitama. Aga see ämblik tekitas tõesti kõhedust. Sain ta ka pildile....
Ta oli ikka tõeliselt õudu tekitav ja nagu näha tal veel ees kaks kombitsat millega ta hoidis kinni. Deem, ise nad on nii võimsad ja siis ei oska vannist välja ronida. Kummaline. Igastahes kogu oma austusega looduse vastu aitasime ta sealt paabulinnu sulega välja, endal paras adrealiini laks sees ja käes värinad. Aga sai ta tagasi oma keskkonda, kuhugi vannitagustusse sügavustesse. Ma loodan, et ma teda enam nägema ei pea ja ta siin paljunema ei hakkaks. Igastahes head elu talle!

Ning täna veel oli hoovis maja koosoleks. Mis kujunes ootamatult põnevaks ja nalja oli nabani. Aga kõva häälega ma ei naernud, pigem peas, seda kuidas inimesed olukordades väga totakalt käituvad.