Õhtune ärevus....

Miskipärast on saabunud hinge ärevus ja rahutus. Millest küll... aru ma ei saa... Ometigi on rütmid ümberringi kõik samad aga miski nagu torgib ja ärritab. Ilmselt mingi vabanenud energia... jeee. Täna käisime Stelkiniga Nokus istumas, taaskord ma sain tema järgijäänud toidu ära süüa... yesss... Ja proovis ka ta endale seda kaarti taodelda. Ehk õnenstubki, ma vähemalt loodan. Gaash ikka ei lähe see tunne üle, murra või pooleks. Nädalavahetusel õnnestus rongidega ringi sõita. Jõgeval tuli vastu teine rongike, kus juhi aknal kõlkus väike poiss kes oli sellise näoga, et tal oli see kõik täielik elu-elamus. Ilmselt oligi. Pätakatega seoses tuli meelde see sünnipäev kus õnnestus nädalavahetusel olla. Ned oli seal palju ja mina sain mission'iks täis puhuda õhupalle :D kui vahva, kuigi aju instinkidele oli see paras hirmufaktor kas nüüd läheb puhudes puruks või ei. Õnneks ükski ei läind aga küll läks nende laste käes, kes said sellest parajad ehmatusest :D Fun, tõesti. Hm... ja siis proovin siiani mõelda mis on see üks tehas rongitee ääres. Nagu oleks jahuga üle puistatud. Jahutehas? Aga miks on neil vaja seda kõike välja paisata? Või hoopis tsemendi tootmis koht? Kõlab loogilisemalt. Igastahes oli see väga utoopiline kõik need 5 sek mis õnnestus seda pead pöörates näha. Kuid kõige lahedamad tehased jäid siiski Venemaale. Mille kohutav igatsus mind täna keskpäeval tabas, kui kirvega puupaku pooleks lõi, mu peegelsileda igatsuse jää. Tahaaaaaaaaaaaaaaaaaaan venemaaaaaaaaaaaale.... palun!!! :'( Nii väga tahan. Oleks üks haldjas, ei, sobib ka kuldkala kes laseks soovida, siis üks kindel soov oleks see, et saaks iga kell kui tahan Venemaal käija.





OK, sülge jäi suhu ja sõnade külge, aitab praeguseks.