Mõtlesin, et liituks siis selle uue beta blogeriga aga õnneks ma ei saa sellest mitte midagi aru ja süvendea ka ei viitsi. Peab jääma ikka alati õigete asjade juurde, mis on kindlad ja töötavad. Et siis on käpad ühte kaussi pand blog, orkut ja g-mail. Noh mõte vist hea, kuid teostus...?

Kuulan kirjutamise kõrvale sellist plaati nagu Going North - Forde Barth/Per Willy Aserud/Toomas Rull. Muusika kohta saab öelda, et noh- äge, lahe, kift, mõnus, tšill, kole, õudne, jube. Minu arvamus on see, et tegu on 100% ilusa muusikaga. Kuna päevast päeva peab kuulma inimhääli siis on selle plaadi kolmveerand võlust see, et seal ei laula kedagi...! Järgijäänud veerand jääb sellele mis on pillidel rääkida ja viimane ei kurna pead ega meeli, väsita.
Nende esimene plaat jääb meenutama mulle alati kevadet, nüüd viimane sügist. Jääb oodata veel mis meenutaks suve ja talve :P
Siin siis infot ja kuulamist selle plaadi kohta.


Ükspäev jäin mingi saate vahel vaatama 112-te. Kus mingi tädi oli endale naela jalga astunud. Kiirabimutt siis seletab, oi aga siin pole ju midagi, näe verd isegi ei jookse. Ja siis läks selle koha kallale ning tädi oigas valust, mutike jälle, "mis te kisate, ma pole veel midagi teinudki, see alles algus, hullem on veel ees" No ja tuli meelde, et kiirabis ongi sellised inimesed tööl :) Kes teevad haiget ja pole kuulnudki midagi sellest, et inimese valulävi? noh valu talumine on väga erinev.

Täna peks korjama aiast õunad ära ja mahlaks tegema. Ahjaa, esimest korda elus u. nädal tagasi tegin ise oma väikeste kätekestega aroonia-mahla. Lõpptulemus tuli ilus ja hea, juba pool on ära joodud. Mõte oli muidgi talvel neid tarbida.

Ning siis jah... jah, jah, jah....