Alguses nagu ikka kassid magavad rasket und... ja kui vähegi saaks roniksid näkku magama!
Aga siis...



Tõuseb see põrguline oma koopaunest üles, sirutab oma küünistega relvastatud käppasid, sülitab tuld välja, tõmbab küüru ja hakkab ringi jaurama... ta hüppab igalepoole ja lükkab asju maha, kräunub, kisub, katkub, lõhub, mürgeldab, jookseb, hüppab jalga kinni, nõuab häälekalt süüa ja kui ei saa siis rebib kausi juppideks. Kui kõik see tehtud magab nagu jälle väike inglike kunagi varem...

Seeaasta vedas kuusega. Kuigi üldiselt olen kuuse tuppa toomise vastane siis hakkas nii kahju nendest õnnetutest kes 24nda õhtul seal seisid. Küsisime, et millise kuuse saaks 200.- eest. Muidugi saime sellise uhke, koheva ja suure kuna väikesed ja odavad oli majanduslanguse tõttu juba ammu maha müüdud. Siis oli järgmine mure. Kuusetüve ümbermõõt oli nii 14-15 cm aga meie kuusejalg nii 6cm. Ühesõnaga oli mõeldamatu seda kuusekest sinna väikesesse auku sisse pressida. Saime siis alt naabritelt kuusejala ja pika tahumise peale mahtus see sinna vähemalt ära! Naabritel kuuske mingil põhjusel ei olnudki. Tänutäheks siis kuusejala eest saagisime oma kuuselt oksi maha, panime õlekannu, külge kuldse küünla ja viisime neile, et nad väga kurvad ei oleks siis :)

Nii kaua kui ma siin elanud olen ei ole veel sellist kuuske olnud ja rääbis pole veel nii laeall pidanud ollema...