Üleeile oli see, kui ma otsustasin viimast korda sellel aastal rattaga sõita, et poodi minna. Tahtsin ennem lumesadu ära käija, sest mitu päeva ilmatargad rääkisid saabuvast lumest mis katab maa ja uputab linnad. Vaatasin veel hetkekes kraadiklaasi, et veenduda selles kas ikka on külm. Lund ei sadanud. Nii kui ma ratta oli alla vedanud ja ukse lahti tegin hakkas sadama laia paksu lund. Mis siis ikka, väga ebamugav oli sõita, kui mitte nii nagu vihamaga. Aga asi oli seda väärt, quesdillad said valmis ning kook samuti.
Lumest siis nii palju, et vahepeal sulas ära, siis jälle hommikuks oli maas, õhtuks läinud aga täna... Ööläbi sadas ja siiani on maas ning sajatab juurdegi veel... Kogu seda ilu käisime pargis nautimas. Tõesti oli ilus. Avastus mis sugune, pardid käivad tammepuude all söömas... äääääääää sipelgaid??? blinks-blinks. Ei tegelt ma ei tea mis nad seal teevad... midagi nad seal söövad isuga igastahes. Jälile sai sellele nii, et massiivsed rajakesed suundusid kuhugi. Hakasime siis mööda neid minema ja saimegi aru. Igastahes toimus pargis matk pardiradades. Tagumise tiigipeal oli partide koloonia. Seal oli parte tiigis rohkem kui poes rosinaid saiasees. Mööda pidi minema neist suure kaarega, et mitte tekitada effekti kus tuleme neid toitma.
Ükspäev kooli sõites trolliga - üks trasnpordiviis mida ma üldse ei salli, istus pingil vanem tädi. Peale tuli vanem onu valge habemega. Tädi jäi teda üksiti vaatama ja hakkas kõva häälega seletama "te näete välja täpselt samasugune nagu see professor kes oma noore armukese maha lasi ja enda ka. Issand, ma nii kardan habemega mehi nüüd" Te oleks pidand nägema selle onu nägu :D
Eile ma siis lõpuks panin kanüüli päris inimesele, mitte kummist käele. Saavutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar