2006 aasta 8ndal novembril olen kirjutanud oma blogis nii... "alguses oli seal mees kellel küljepeal rippusid kaks kotti ja juhtmed mis kadusid tema riiete alla ja seal kottide põhjas oli kollane vedelik." Kaks aastat hiljem saan ma öelda, et sellel mehel oli küljes näiteks urostoom. Või siis oli tal püsikateeter... Ma olen targem kui varem... jeee....

Lumi

Üleeile oli see, kui ma otsustasin viimast korda sellel aastal rattaga sõita, et poodi minna. Tahtsin ennem lumesadu ära käija, sest mitu päeva ilmatargad rääkisid saabuvast lumest mis katab maa ja uputab linnad. Vaatasin veel hetkekes kraadiklaasi, et veenduda selles kas ikka on külm. Lund ei sadanud. Nii kui ma ratta oli alla vedanud ja ukse lahti tegin hakkas sadama laia paksu lund. Mis siis ikka, väga ebamugav oli sõita, kui mitte nii nagu vihamaga. Aga asi oli seda väärt, quesdillad said valmis ning kook samuti.

Lumest siis nii palju, et vahepeal sulas ära, siis jälle hommikuks oli maas, õhtuks läinud aga täna... Ööläbi sadas ja siiani on maas ning sajatab juurdegi veel... Kogu seda ilu käisime pargis nautimas. Tõesti oli ilus. Avastus mis sugune, pardid käivad tammepuude all söömas... äääääääää sipelgaid??? blinks-blinks. Ei tegelt ma ei tea mis nad seal teevad... midagi nad seal söövad isuga igastahes. Jälile sai sellele nii, et massiivsed rajakesed suundusid kuhugi. Hakasime siis mööda neid minema ja saimegi aru. Igastahes toimus pargis matk pardiradades. Tagumise tiigipeal oli partide koloonia. Seal oli parte tiigis rohkem kui poes rosinaid saiasees. Mööda pidi minema neist suure kaarega, et mitte tekitada effekti kus tuleme neid toitma.

Ükspäev kooli sõites trolliga - üks trasnpordiviis mida ma üldse ei salli, istus pingil vanem tädi. Peale tuli vanem onu valge habemega. Tädi jäi teda üksiti vaatama ja hakkas kõva häälega seletama "te näete välja täpselt samasugune nagu see professor kes oma noore armukese maha lasi ja enda ka. Issand, ma nii kardan habemega mehi nüüd" Te oleks pidand nägema selle onu nägu :D

Eile ma siis lõpuks panin kanüüli päris inimesele, mitte kummist käele. Saavutus.

Vahepealne värk

Ei hakka parem vabanadama vaid hoopis kirjutama... nii on mõistlikum.

Nii siis teeme juba tasapisi augusti kuust saati remonti. Sai ostetud värv, ökovärv et lage värvida... aga värvida sain alles nüüd. Laes oli pisike mõra, mõtlesin, et noh natuke togin seda, pahteldan kinni ja ongi kõik. Kerge löögi käigus aga tuli pool lage alla :D Milline iroonia. No ja siis hakkas pihta täielik komejant. Alguses ei saand midagi teha, kuna ise ei osand ning ka ei julgenud. Ootsaime raha saabumiseni, et leida keegi kes ära teeb. See keegi tegi natuke ära ja raputas pead ning kirus. Edasi tegin ma ise, kuni kirusin ja kutusin tagasi selle tegija kes siis tegi lõpuni. Mina seda osa sirgeks ei saand. Ühesõnaga neelas see lagi ära kõigest 5000.- lihsatlt töö ja materjali peale. Aitäh emale kes aitas mitmeid kordi lubimörti vedada. Aga ma tahaks näha seda inimest kes siin kunagi on käinud krohvimas ja laed siledkas saand. Müstiline. Edaspidi aga tean mida teha ja teen kõik ise. Ees on kõik need toad ja ruumid kus on vett meile kaela tulnud. Tehnika juba selge. Anyway sai lagi konarlik aga vähemalt ei haiguta seal poolde kööki auk. Ja siis ökovärvid on väga mõnusad asjad... kohe kiitus neile. Meil liimvärv, ta lihtsalt kaob ja aihtub panemise käigus ära... kirjade järgi pidi jätkuma 40m2 kuid ma sain teha aint köögi. Aga ikkagi, tuleb ise kokku segada, aga ei mingit vastikud keemiahaisu, läheb nahale, ei muuda viimast punaseks, kukub silma, ei juhtu midagi ja tulemus on superlahe. Ja mis veel parem, tuleb sooja veega nühkides maha, ideaalne. Nakkuvus hea kuid paistab hullul läbi. Seega seinas pahteldatud kohad on heledamad ja kunagi (tõesti kunagi, ma ei eland siis veel siin) sattunud vein kumab endiselt läbi, kuigi sai puhastatud. Aga ei, ma olen rahul endiselt...

Ükspäev aitasin Katlinil ta uues korteris tapeeti panna, eriti kaugele ei jõudnud aga ühe rulli paanid saime välja lõigatud ja seda ka valesti... ilma varudeta. Varudega meenus kuidas ma väiksena proovisin meeleheitlikult oma barbile kleiti õmmelda nii, et joonistasin ta kuju riidele, lõikasin välja ja õmbelsin kinni, aga ikkagi, peale viiendat katset loobusin, sest iialgi ma ei saand kleiti talle selga... ja nii juhtus ka lõigatud juppidega... ei ulatandudki maast laeni, mingi 2cm jäi puudu. Aga anyway lugu mis ma tahtsin rääkida oli teine... Nimelt on ta korter pelgulinnas Õle tänaval kus armasad puumajad. Tegime aknapeal suitsu, kui äkki naaberhoovis jooksis ringi ämblikmees... ilmselt laps kes ei kartnud külma kuna väljas oli ainult üks kraad, üleni trikoos - mis oli musta värvi kuid rinnal oli ämblik ja silmad kui ämblikmehel - jooksis luurates ringi. Ühe puutangant teiseni, kuni jõudis väravani mis tundus tema kaks pikkust olevat ja ronis sealt üle. Kuigi kõrval oli vahe kust oleks saand niisama ja väljas oli ikkagi hullult külm. Ronis siis üle ja pani jooksu. Nii siis elab Pelgulinnas päris ämbliklaps kes ei karda külma ja oskab ronida...




Kuni teooria sai kuulatud võttis õppejõud tagantruumist välja kolm sea tükki, lõikas skalpelliga tüüpilisemad haavad sisse ja ütles - õmmelege kinni! Ma küsisin, et mis pärast neist saab? Aga õppejõul on kaks suurt koera. Kui meie olime oma õmblemised ära teinud, lahti harutanud siis oli koerter pidupäev...