kolmapäev, mai 02, 2007

Jääb saatma...

Ja just siis kui oli käsil viimase anuma pesemine kraanikausist, mis osutus just nõukaaegseks teeklaasiks, kustutas tuul ära igavese tule Nevast.
Niisiis, tegemist on gaasipoileriga mis kustub alati siis ära kui puhuvad loode tuuled. Või ta tõmbab leegi kuidagi välja, või kurat ma ei saagi aru mis tal viga on, puhub tuult hullult sisse, aga samas leeki tõmbab ülesse ära... Müstika. Kord mõtlesin, et äkki on noh midagi juhtunud, lõõri näiteks elama läinud nahkhiired. Ronides läbi sürealistliku pööningu kus taldade all ragisesid vaid tuvide luud ja tiivad, ning keerles 70 aastane tolm, tuli läbi ronida u. 60x60cm aknaruudust. Kus lõpuks jäi toetuspinnaks üks 10cm riba taeva, maja ja maa vahel. Katuselt vaade oli ilus, merd nägi ja puha. Tulikuum plekk ning meeletult satipanne. Korstnast midagi kahjuks ei paistnud, et valesti oleks. Nii siis tuleb leppida sellega, et teadud tuulega saab sooja vett kasutada ainult ühe minuti kui veab isegi viis. Ja jumal olgu tänatud, et vuntsidega ja kuldhammastega gaasimehed oskavad selle peale ainult käsi laiutada.


Kasssss kasssssssssss kasssssssssss... On murdja ma ütlen noh. Ta võib mingi pool tundi järjest sellest lelust kinni hoida ja mind raskelt tigeda pilguga vaadata. Kahjuks ma lahti ei lase kuna ta sööks need suled lihtsalt ära. Teda võib isegi koos sellega keerutada, mida ma olen kiisu õnneks vaid korra teinud ja ta raisk ei lase ikka lahti. Tubli kiizumiizu, pai!

Kommentaare ei ole: