Täna sõitsin rattaga autoteel ja rääkisin telefoniga. 10 punkti mulle, ma kallis kamikatse. Ja just siis lasi keegi hull ilutulestikku, aga kärakas oli nii kõva, mõtlesin, et mul jääbki süda seisma. Ilus surm. Nii meenus, kui ma kunagi rääkisin Eliisaga oma õekesega telefonis, tema kõndis väljas. Mina istusin köögis ja läbi telefoni käis selline pauk. Selgus et ta kõrval lõhkes rekka kumm.
Ja koju tulles, ikka veel ehmatunud olekus vaatasin kassi ja mõtlesin, et neil on kord aastas õuduste öö. Kui inimene pidutseb ja lennutab taevasse värvilisi aineid siis loomadel on paanika. Koerad uluvad, kassid muutuvad u. pooleks tunniks pudeliharja ja draakoni hübriidideks ja põgenevad sinna kus on kõige pimedab ja sügavam kuhu ükski rakett ei lenda. Linnud ja muud loomad mõtlevad ilmselt, et nüüd ongi maailmalõpp käes. Samal ajal inimesed lasevad shampal korke pealt, hõiskavad ja rõõmustavad, mõnigi magab maha kuna korgid lendasid juba tunde ennem minema.
Tegelt oleks ilus kui loodus pakuks 31. kell 00.00 taevas virmalisi.
Siis ei laseks keegi rakette ja loomad oleks õnnelikud.... ja oleks üldse hoopis teine tähendus uuel aastal. Ehk see meenutaks inimestele seda, mille imelise asja peal me elame.
Homme Paikusele, eks siis jälle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar