Täna oli siis meil uue menüü degustatsioon, ütleks nii, et kui toitu toodi siis mõtlesin, et võiks juba kiiremini see jutt otsa saada ja sööma hakata. Aga ei. Oli ju vaja teada kõigil mitu grammi midagi kusagil sees on. Kuna ma olen toidu ära viskamise vastu, siis pressisin sisse neid lõike, mida teised enam ei tahtnud. Lõpuks tulin sealt ära kui pall. Ja mis ma teada sain? Kõik toidud olid lõpuks ühesuguse maitsega. Ja ikkagi ei jaksanud kõike ära süüa.
Ma tean, et paljud vihkavad ega salli silmaotsaski sellist bändi nagu Dagö. Mulle aga jällegi nostalgia. 7 aastat tgasi kui ilmus nende esimene plaat rebisin selle kilest välja ja asetasin cd-pleierisse, play, sõit Kopli poole. Seal elas Katlin, ühes hullus puumajas. Noh ma pidin talle külla minema, aga alt oli ilmselt uks lukus ja sisse ei pääsenud. Istusin siis seal päikese poolt ära soojendatud puutrepil, suvetuulte käes, kuulasin Dagöt ja uurisin plaadikatet keset Kopli miljööd. Lõpuks vaatasin lihtsalt taevasse ja rohelisetesse puulatvadesse ning kuulasin huviga. Sellest ajast peale olen ainult mõned Dagö kontserdid vahele jätnud ja mõned kuud helide vahele.
Meenus veel see kord, kui oli kange tahtmine enda keelde jätta jälg kirurgilise metalliga. Mõeldud, tehtud. Kuri täoveeritud onu valgete kummikinnaste ning tangidega mis oli isegi valusam kogemus, kui keele läbistamine nõelaga. Pärast oli muidugi vaja linnas veel chillida. Pool ajast ma sülitasin verd välja suust, ning vaatasin hoolega kuidas teised sõid balta turult ostetetud - tüünelt rasvast tilkuvaid pirukaid. Ja jõid peale õlut. No milline kooslus. Millest ma võisin järgmised 7 päeva unistada. Aga tehtud sai ja enam ei teeks ka.
Ok, aeg arvutist eemalduda....
