Ja see olgu siis...

Oh, oli mul jah plaanis siia kirjutada ägedad reisi mälestused.
Jah, ma alustasin sellega aga kaugemale ei jõudnud kuna ma näppisin vahepeal siin ühte valet nuppu ja kogu mu teos läks suurelt kaotsi.
Sellepeale hakkasid mu närvid murenema ja otsustasin, et, vot enam ei kirjutagi. Saab piltidest ju piisavalt infot.
Üks pilt on ju tegelt u. pool tundi sõnu, muidugi oleneb vaatajast.
On pilte mida me vaatama erilise hoolega, uurime, tunnetame, aga on pilte millelt silm lendab lihtsalt üle. Mis ei paku huvi näiteks võõra inimese pildid, tema vanematest, lastest, kodust, loodusest. Seega kes mind vähegi tunneb ja huvi pakub siis minu reisi pildid on siin <<<<>>>>

Üks, ei kaks asja on kindlad mida mina enam lennukis ei tee:
1. Pilti - see on mul keeranud juba teise fotoka hingeelu nässu. Pärast on taastamine palju kurja nõudev, suurem kahju on kaudma minevatest mälestustest kui vaade pilvedele mille keskel ilutseb tiib.

2. Muusika - Kuulata muusikat rõhku muutvates kohtades on maandumisel super piin. Ja ka paar tundi peale maal käimist.

________________

Sellest siis niipalju.
Täna lähen teatrisse teist korda vaatama ühte etendust, mis oli nii hea, et lihtsalt peab uuesti vaatama. Teine põhjus miks minna on taaskordne vabapääse. Kes napakas inimene ikka ostab tänapäeval mingisuguseid pileteid?

tikk-takk

Ja aeg voolab kesket hämarat jõge aeg nii, et ise tähele ei panegi. Eile õhtul ma alles mõtlesin kui aeg jääb seisma. Mitte küll täielikult aga asjad hakkavad aegalasemalt liikuma kui muidu. Eriti hästi on seda näha siis kui sa pesed oma lemmik taldrikut/tassi ja see kukkub kraanikaussi kätevahelt puruks. Või üldse kui midagi mida ei tohi juhtuda... Siis venib aeg nagu tatt. Mingites olukordades kus sa olla ei taha, kus on piinlik.
Ja kusjuures kui seda meenutada jääb meenutushetkeks ka aeg seisma. Teine koht kus on aja pidurudsed on unenäod. Ja nendes jooksmine. Kui on vaja kuhugi jõuda või põgeneda siis on jooksmine nii kuradi vaevarikas. Aga selle vastu aitab ainult üks mõte "ma olen unes ja tegelt ma saan siin joosta küll" Siis on nagu juba võimalik ja kummaline on see, et selles hetkes tuleb appi see olek kus me praegu oleme ja jäleegi vastupidi tuleb mõnikord unemaailm siia appi. Aga need olukorrad on alati nii peened ja täpsed muidu võib nagu jäädagi kusagil abi lootma.

Ei mäleta, et unes oleks oma jala joostes välja väänanud aga seda ma tegin trammipeale joostes. Sesuhtes läks hästi kuna sain haiguslehe. Aga mis oli päris rabav kogemus seal - ootamine röntgeni järjekorras. Seal on mingi komuuteruuring. Ei tea mida see täpselt endast kujutab aga alguses oli seal mees kellel küljepeal rippusid kaks kotti ja juhtmed mis kadusid tema riiete alla ja seal kottide põhjas oli kollane vedelik. Mida kõike ei pea inimesed kannatama, et terveks saada. Seejärel toodi sinna üks naine kes oli küll nii vana, et ma ehmatasin ära. Ta oli piitpeenike, aint nahk ja kondid ja valgeks muutunud pea. Ja peale teda toodi veel üks selline.

Kui ma ükskord ära suren ja keegi mu jala üles kaevab siis näeb ta sellised konte...



No vot ja juba ülehomme on Saksa sõit. Aga see pole huvitav... pärast kui tagasi siis kirjutan. Peab lugema igavat reisi blogi :D Aga pole kohustus...